Uus Eesti Film: Andrew Bondi "Haaratus"
"Andrew Bondi nime all esineb noormees, kes CV järgi on sündinud Nõukogude Liidus, kes armastab end tituleerida „kuulsaks režissööriks tulevikust" ja kelle praegune eesmärk pole ei rohkem ega vähem kui „revolutsioon eesti kinos."
Põhjus, miks Peterburis inseneriteadust õppinud Andrew Tallinnasse filmikooli astus, peitub siin: „Film on hea keel, arusaadav tervele ühiskonnale. Ja mul on väga palju öelda seda, mida sõnadega seletada on võimatu." Ambitsioonitust ei saa küll Bondile ette heita.
„Haaratuse" keskmes on poiss ja tüdruk (Kristo Viiding ja Riina Maidre), kes jutustavad üksteisele lugusid. Hullumeelseid lugusid, mille jutustamisest saab eesmärk omaette. Üsna kiiresti saab selgeks, et ka koolitöö tegelik eesmärk oli näidata, milleks noormees koos oma tehnilise meeskonnaga võimeline on - kaskadööritrikid ühest liikuvast autost teise ronides, animeeritud kosmos ja igasugused visuaalsed eriefektid, filmimine vee all, dokumentaalse materjali sulandamine naturaalselt filmi oma keskkonda jpm.
Bondi plaan oma võimed just kooliseinte vahel proovile panna ning filmiloo haaravaks jutustamiseks hädavajalikud käsitööoskused kinnistada on igati mõistlik ja loomulik - ei pea hakkama hiljem suurte rahade eest vastutades jalgratast leiutama.
Millises žanris Bond end kõige mugavamalt tunneb? "Ei oska konkreetset žanri öelda, võib-olla postmodernismis, mis annab mulle piiramatud võimalused ja mis imeb endasse kõik ülejäänud žanrid," arvab režissöör, kes eeskujudena filmivallas nimetab Jüri Sillartit, Alfonso Cuaroni ja Leonid Gaidaid."
