Pikki aastaid Eesti e-riigi õpipoisiks olnud Ukraina on nüüd jõudnud nii kaugele, et Eestil endal oleks üht-teist kunagiselt algajalt õppida, kirjutab Luukas Ilves.
Varro Vooglaid on levitanud Kremli strateegilisi narratiive nii enne kui pärast Venemaa täiemahulise sõja alustamist Ukrainas. Kremli sõjakuriteod, tsiviilelanike pommitamine ja laste küüditamine ei ole Vooglaiu käitumist pidurdanud – pigem vastupidi. Soovite näited? Siin on neist paarkümmend.
„Loomulikult nõrgast, killustatud ja otsustusvõimetust Euroopa Parlamendist,“ vastab pealkirjas toodud küsimusele Toronto Ülikooli ajalooprofessor Andres Kasekamp.
Praegusest valitsusest ei paista tulevat riigi rahaseisu parandamise otsuseid ei piisavateks kärbeteks ega maksutõusudeks. Ja isegi kui end kokku võetakse, siis ikka viimasel hetkel.
Aastatuhande alguses oli Aivar Pohlak marus. Ta põrkas kokku võimustruktuuriga, mis paistis kõigutamatu nagu Hiina müür. Pohlakule jäi ette Tallinna toonane linnapea Edgar Savisaar.
Andre Hanimäe elukoha ümber käiv tants on täiesti mõttetu.
Eesti e-riik kukkus tunnikontrollis läbi. Kuidas peaks ta siis suutma ära teha mõne eksami?
Milline võiks välja näha linnapeaametist maha hääletatud Mihhail Kõlvarti kõige ausam CV töötukassale? Võib-olla selline.
Filosoofias tähistatakse terminiga „usuhüpe“ uskumuste omaksvõtmist ilma mõistuspärase aluseta.
Lääne- ja Põhja-Euroopas on lihavõtted nagu teised jõulud, rahulik ja pikk aeg olla pere keskis. Sõidetakse maale, suusatama või puhkusele. Postsovetlikes riikide nii aga ei ole. Ka Eestis peaks olema esmaspäev, teine ülestõusmispüha vaba päev. Miks?
Küüditamised on ühed koletumad punavõimu kuriteod Eestis. Miks eestlaste seas on ikka veel neid, kel puudub tahe neid kannatusi mõista ja kes koguni kaitsevad küüditajaid avalikult, kirjutab Pekka Erelt.
Poliitikud pöörduvad sisuloojate poole, sest viimased ei küsi ebamugavaid küsimusi nagu seda teevad ajakirjanikud. Sisuloojad teevad poliitikute eest valimiskampaania ära kiirelt ja efektiivselt.
Ühes Harjumaa lasteaias korjati pudrult ära moos, peale lubati puistata seemneid. Hulk puutumata pudrutaldrikuid rändas pärast hommikusööki kööki ja lasteaiaõpetajad pidid pool päeva tegelema närviliste näljaste lapsukestega.
Suurärimees Oleg Ossinovski sai teleintervjuus Vene ärihuvide teemal lõputult hämada. Näitan, kuidas Ossinovski on saanud parteide riigikogu valimiste kampaaniate rahastamise eel Venemaalt tulu.
Tallinn vajab pööret selles, kes on võimul. Nii lihtne see ongi. Ei mingit paremat ühistransporti või vähem teeremonte.
Valju häälega pillatakse möödaminnes „Unustasin, olen ikka ATH küll“. See pole ju stigmatiseeriv, või kuidas? On ikka.
Maailmakirjanduse klassika ja Putini režiimi toetajad: Venemaal keelatud raamatute nimekiri tekitab segadust.
Delfi meedia uurivad ajakirjanikud on saanud enda valdusse Venemaa presidendi administratsioonist lekkinud dokumendid, mis annavad hea sissevaate diktatuuririigi köögipoolde.
Kui juhid väidavadki siiralt, et tahavad tagasisidet saada, siis inimloomuses on aktsepteerida vaid seda osa tagasisidest, mis sobitub meie kujutlusega iseendast.
Jaanuaris valmis Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudis uurimus Venemaal toimuvate võimalike arengute mõjust Eesti sisejulgeolekule. Venemaa arengutest lähtuv pingete kasv ei pruugi olla seotud üksnes otsese sõjalise ähvardusega.
Endised õpilased ja lapsevanemad süüdistavad tuntud iluuisutreenerit Anna Levandit vaimses ja füüsilises väärkohtlemises. Taasavaldame sellega seoses 26. mail 2020 ilmunud artikli lisaloo.
Mõned näited moodsast ülbusest.
On hämar ja külm ja niiske... ja sa oled kuskil, no võib öelda, et täiesti suvalises kohas. Midagi eufoorilist on sellises loodusjõude ignoreerivas söögitegemises. Kui suur heaolutunne tekib, kui ennast pisut ületada!
Uurivas artikliseerias „Idaveod“ anname ülevaate, kuidas Eesti kaudu käib jätkuvalt kibe äri Venemaa oligarhide, riigi ja ilmselt isegi sõjatööstusega.
Maksumuudatused on vesi kaupmeeste veskile. Kui klient ei taha tünga saada, tuleb olla ääretult tähelepanelik.
Maris Hellrand meenutab, kuidas 1989. aastal üritas KGB teda oma ridadesse värvata.
Läinud aastal oli korduvalt tunne nagu „Rehepapis“, kus mitu peatükki algas tõdemusega, et ilm oli läinud veelgi hullemaks. Majandussurutis pressis peale meil ja mujal, maailmas lõõmasid sõjad ning suure naaberriigi agressiivsed ambitsioonid pole kuhugi kadunud. Kuidas nendes oludes edasi minna?
Kritiseerida on hoopis turvalisem kui ise areenile astuda. Kriitilisus kui kaitse pärineb tihti väärtusetuse ehk „ma pole piisav“-tundest.
Eestlaste streigikogemus võrreldes paljude teiste arenenud riikidega on napp. Seega pole imestada, et streigikommunikatsioon on lappama läinud ja kujunenud õpetajaameti suurimaks diskrediteerimise kampaaniaks.
