Aasmäe sõnul ei sobi ei Judenitš ega Nikolai Reek ühe või teise asja pärast. „Võib-olla Jüri Järvet. Ta oli ju päritolult venelane. Kui mõelda, kuidas ta vene filmis mängis, tema peen ja laitmatu vene keel..." ütles Hardo Aasmäe.

Wimberg ning ka saatejuht Raud olid temaga päri. Aasmäe märkis, et nõukogude ajast on üldse raske sellisest eestlaste-venelasete ühisosast kedagi monumenti raiumiseks leida: „See oli proletaarse venelase aeg, sealt ei sündinud midagi. Need venelased, kes siit tõusid, neid püüdsid Moskva ja Peterburg, suurlinnade tuled tõmbas nad ära."

Wimberg tahaks monumendiks raiude veel legendaarse filmi „Mehed ei nuta" tegelased. Tema sõnul on meil palju positiivseid kangelasi, kellele võiks mälestusmärgi teha, näiteks sellisel eeskujul, nagu on püstiatud ausammas „Bremeni linna moosekantide" raamatu tegelastele - monumenti on raiutud kass, koer, kukk...

Poeet kritiseeris olemasolevaid monumente. „Viis, kuidas on tehtud ausambad või mälestusmärgid, on laiduväärne. Laidoner - pisikese poni seljas pisike Laidoner. Vaadake Mannerheimi Helsingis! Või Lurich - pisike kääbus Pirital, kes pannakse tasku, viiakse minema. See on nöökimine. Marie Under, mingisugune krimpsus näoga krõmps, see pole see Under, kes ta on Eesti kirjandusloos, kus ta seksisümbol, suur poetess. Teostus on nõrk," põrutas Wimberg.

Teine moment, mis ta välja tõi, on fakt, et Eesti monumendid istuvad - näiteks Tammsaare, Ernesaks, Kreutzwald. „Rahva eeskuju, juht, seisab ja teeb midagi, mitte ei istu!" ütles Wimberg.