Eesti sõdurid ei pea oma varustust häbenema
Aastal 1991 poleks peaaegu relvitu Eesti riik suutnud end kaitsta isegi väljastpoolt toetatud riigivaenlaste eest. Enese kaitsmata jätmist poleks samas vabandanud miski.
Maailma suurimale relvatäikale, Ida-Saksa rahvaarmee pärandusetombu laialijagamisele 1990. aastate algul, polnud eestlastel asja. Sealt saime küll vorme, saapaid ja paar vanemat lennukit (L-410), nagu ka Läti, Leedu, Angola ja Sierra Leone, kuid mitte relvi. NATO riikidelt saime esimesed relvad alles 1997. aastal.
Eesti esimeseks relvaostuks pärast 52aastast vaheaega sai Rumeenia AK-tüüpi automaatide hange suvel 1992, millele järgnes mitu Hiina automaatide, tankitõrjerelvade ja padrunite ostu. Edasi toimus relvastusläbimurre läände, kui sõlmiti kurikuulus Iisraeli relvatehing.
Pärast läbirääkimisi jäi kauba hinnaks 49 miljonit dollarit pluss 11,4 miljonit dollarit intresse pikast, kaheksa-aastasest maksegraafikust tulenevalt. Kaup tuli Eestile tarnida kolme aastaga (1993-1995). Leping allkirjastati jaanuaris 1993 ja see oli kahtlemata risk ka müüjale. Kes tasunuks kauba eest, kui Eestis oleksid asjad “nihusti” läinud?
Kokku saime varustust 12 000 sõduri jaoks harvaesinevalt laias nomenklatuuris, alates 5,56 mm automaatidest Galil, kuuli- ja miinipildujatetest ning kolme eri tasandi tankitõrjerelvadest, lõpetades varuosade, öösihikute, soomusvestide ja sadade väliraadiojaamadega. Seejuures ületas laskemoona maksumus mõnel juhul mitu korda relvade hinda.
Kahetsusväärselt sattus Iisraeli relvatehing päevapoliitilistel põhjustel terava kriitika alla ning sellel on siiani halb maine küljes. Kuid sellele hankele tagantjärele kainelt ja emotsioonitult vaadates oli tegu õnnestunud tehinguga ning seda peamiselt kolmel põhjusel.
Esimene põhjus on see, et Eesti sai kvaliteetsed relvad. Lisaks tavalistele käsitulirelvadele hangiti ka miinipildujaid, tankitõrjerelvi ja sideseadmeid, mis võimaldas meie noorel kaitseväel alustada ka nende relvaliikide väljaõppega. Suurem osa Iisraelist hangitud relvadest on kaitseväes edukalt kasutusel tänaseni. Meie Galili automaate on välismissioonidel kadestanud nii mõnegi meist palju rikkama liitlasriigi sõdurid.
Relvade pikk kasutusaeg näitab, et “kõrberelvad” kõlbavad hästi ka meie kodutanuma lompi ja lumehange ning hädad, mis nendega alguses olid, tulenesid meie endi teadmatusest — valest määrdest jms. Esimene partii tellitud 23 mm õhutõrjekahureid osutus vananenud ja rikkis suurtükkideks. Kuid need asendati müüja poolt hiljem uute ja korras suurtükkidega, kusjuures Eestile jäi tasuta alles ka esimene partii.
Teine Iisraeli tehingu pluss oli maksetingimustelt ja isegi hinnalt soodne leping. Hankel oli pikk, kaheksa-aastane maksegraafik ning kui enamik tellitust oli juba käes, tasusime selle eest jupiti veel aastaid. Defektsed või puudulikud relvad ja nende osad vahetati müüja kulul välja (vigade esinemine nii suure partii puhul on täiesti normaalne). Kui kanda hangitud relvade hulk, kvaliteet ja hind üle tänapäeva, poleks samaväärset relvastust selle raha eest praegu saada võimalik. Toonased hinnad tundusid ülemäära kõrged võrdluses Hiina või Rumeenia kaubaga, mitte aga Lääne-Euroopa toodanguga.
Iisraeli tehing oli kasulik ka heade alternatiivide puudumise tõttu. NATO riikidelt me enne 1997. aastat relvi ei saanud. Me oleks võinud osta massiliselt relvi Hiinast, kuid need oleksime ilmselt varem või hiljem pidanud välja vahetama NATO standardkaliibritega laskemoona kasutatavate relvade vastu.
1990. aastate kasinad kaitse-eelarved ja Iisraeli relvaost viisid selleni, et aastatel 1997-2002 ei teinud Eesti ühtegi suuremat relvastushanget. Samas algasid meil 1997. aastal eelläbirääkimised NATOga liitumiseks, mis tõi kaasa mahuka relvastusabi lääneriikidelt.
Esimene lääne relvasaadetis jõudis Tallinna aprillis 1997 ning sisaldas vanemat tüüpi USA automaate M16A1 ja püstoleid, hiljem ka poolautomaatpüsse M14. Järgnesid Soome haubitsad, Saksa kuulipildujad, Norra miinipildujad ja laevad Saksamaalt, Soomest ning Taanist. Aastatel 1999-2002 jõudis Eestisse massiivne Rootsi abipakett, millega kaeti suur osa Eesti relvavajadusest.
Rootsist tulid automaadid AK4, kuulipildujad Ksp-58 ning tankitõrjegranaadiheitjad Carl-Gustaf. Neid on tänaseks kasutanud kümned tuhanded reservväelased ja kaitseliitlased. Väljanägemise poolest pole tegu küll kõige moodsamate pauguraudadega, kuid nad kasutavad NATO laskemoona ning mis peamine, nende tulejõud ei jää alla tänapäevasematele lääne analoogidele.
2000. aastate esimeses pooles jõudis Eesti kaitse-eelarve tasemele, mis võimaldas meil taas uuemat relvastust ja varustust hankida. Kasutatud varustuse hanked läänest küll jätkusid, kuid uues vormis. Kuna Eesti tasus ise 10-20 protsenti kauba väärtusest, saime keerukamaid ja mahukamaid relvasüsteeme koos hooldusega, rohkete varuosade, laskemoona, autode jm tarvilikuga. Muuhulgas 155 mm raskehaubitsaid, tankitõrje-raketisüsteeme Milan, Soome soomustransportööre ja 12,7 mm raskekuulipildujaid.
2005. aastast on hangetes domineerinud uhiuus relvastus — püstolid USP, 8,6 mm ja 12,7 mm snaipripüssid, moodsad miinihävitussüsteemid Seafox, Rootsi ja Hispaania uued tankitõrje-granaadiheitjad, õhutõrje-raketisüsteem Mistral jm. Vanad automaadid Galil ja Ak4 on moderniseeritud moodsate sihikute jt lisaseadmetega.
Relvastuse ja varustuse hankimine on nagu riigikaitse ülesehitaminegi pika vinnaga ettevõtmine. Asjatundmatud võivad Eesti kaitseväe relvastuse-varustuse kallal hammast teritada. Professionaalsem pilk nendib aga 20 aastat pärast kaitseväe taasloomist, et kümnetele tuhandetele Eesti reservväelastele on ohu korral võimalik välja anda muljetavaldav hulk edukaks sõjapidamiseks vajalikku relvastust — püstoleid, automaate, kuulipildujaid, granaadiheitjaid, miinipildujaid, haubitsaid, tankitõrje- ja õhutõrjesüsteeme. Need on ajakohased ja lahinguvõimelised relvad, kahtlemata parimad, mida noor Eesti riik on lühikese aja ja vähese rahaga suutnud oma sõduritele hankida. Lahinguid ei võida mitte parimad relvad, vaid hea väljaõppe ja kõrge motivatsiooniga sõdurid. Oluline on relvade olemasolu ning sõdurite oskus neid efektiivselt kasutada.
Vaata lisaks www.riigikaitse.ee
