ÄRITERA: Kas teadus ja innovatsioon on eduks vajalik?
Autor on majandusteaduste doktor ja Tartu Ülikooli õppejõud.
Samal teemal Eesti Ekspressis:
Tarbijatena tahame, et maailma ühes servas – Euroopas ja Põhja-Ameerikas – oleks elu parem. Tootjatena aga tahame viia oma ettevõtted Kagu-Aasiasse, sinna kus palgad on võimalikult väikesed. Kas on võimalik, et globaliseerumise jätkudes on meil siin kõrge elatustase, samas kui tootmine toimub suuresti Aasias?
Masstootmises ei suuda me odavate riikidega konkureerida – Euroopa palgad on liiga kõrged. Meid ei aita ei madalad maksud ega paindlik tööturg. Põhjused on hoopis ajaloolised ning tehnoloogilised (suurtes kogustes tootmine ja transportimine on muutunud väga odavaks). Rikka maailmajao eelised ei saa tänapäeval olla (mass)tootmises. Hiina teeb igal juhul odavamalt. Meil on vaja leida teistsugused valdkonnad, niisugused kus kõrged palgad ei pane meid konkurentsis halba olukorda.
Üks (aga olgu siin rõhutatud, et sugugi mitte ainus) selline valdkond on teadus ja arendustegevus. Innovatsioone ei saa toota imeodava palga eest vooluliinil. Et tulla välja millegi uuega, on vaja hoopis teistsuguseid eeldusi. On vaja sidemeid teiste teadus- ja arenduskeskustega – peame teadma, mida uut on maailmas teoksil. On vaja head haridust – peame uutest mõtetest aru saama. On vaja raha – isegi nendes teadusharudes, kus ei tehta kalleid eksperimente, on vaja käia konverentsidel, tellida erialaajakirju ning pakkuda külalisuurijatele moodsaid ja mugavaid töötingimusi. Siin on arenenud riikidel selged eelised, sest tugevad teaduskeskused, sidemed ning raha on just siin. Võrdväärne osalemine rahvusvahelises teadustöös on Lääne-Euroopa või USA ülikoolidele jõukohane, madala elatustasemega riikidele aga liiga kallis.
Väga paljud uudistooted maailmas saavad alguse kas suurtes teaduskeskustes või niisuguste keskustega seotud ettevõtetes. Otsesed inimestevahelised kontaktid on ühest küljest vajalikud ideede ning informatsiooni leviks, teisest küljest aga ettevõtetele vastava haridusega (tipp)töötajate värbamiseks. Nii on see alati olnud. Kuid kunagi varem ei ole Euroopa ning Põhja-Ameerika töötajad pidanud nii otseselt konkureerima Kagu-Aasia töölistega. Sellepärast huvi teaduse vastu kasvab.
Milline peaks olema Euroopa ja Eesti poliitika nende mõtete valguses? Euroopa tasemel on põhimõtteline vastus lihtne: tuleb luua suured teaduskeskused. Väljavalitud paremaid Euroopa ülikoole on vaja rahastada vähemalt võrdväärselt USA tippülikoolidega.
Eestis on tõenäoliselt ruumi vaid vähestele keskustele üksikutes valdkondades. Väljavalitud aladel tuleks luua rahvusvahelised õppeprogrammid ning rahvusvahelised uurimisgrupid. Muudes valdkondades peame olema palju liikuvamad ning avatumad – miks mitte paar semestrit õppetööd Tartus ning selle järel aasta teadustööd näiteks Amsterdamis? Suur liikuvus võimaldaks osa saada suure maailma mõtetest ja neid ka selle maa hüvanguks rakendada.
Suren nälga 
