1 

Judt ja juudiriik

Tony Judt on täpselt sama vana kui Iisraeli riik ehk mõlemad on sündinud 1948. aastal. Ent see pole kindlasti ainus põhjus, miks on Iisrael paljude Judti artiklite peategelane ja murelaps.

Judti Iisraeli kriitika on tekitanud palju vastakaid arvamusi. Pärast tema artiklit “Iisraeli valik” (“Israel: The Alternative”, eesti keeles ilmunud Vikerkaares nr 10-11/2003) saabus New York Review of Booksi toimetusse tuhandeid kirju – nii Judti mõttekaaslastelt kui vastastelt.

(Intervjuus Financial Timesile kurtis Judt, et kontorisse tulnud ähvarduskõnedes on sekretärile sisistatud: “Öelge Tony Judtile edasi, et Hitler helistas ja soovis õnne.”) Harva, kui infoküllasel 21. sajandil kellegi ajaleheartiklid nõnda suure märuli tekitavad. Kuid Judti nimi ja igilõõmav Iisraeli probleem on vist ligitõmbav kombinatsioon.

Judti artiklid on kõik rahuliku tooniga ja selgelt argumenteeritud – nagu terve mõistuse peeglid. Ei mingit lahmimist ega üle faktide hüppamist. Küll aga hülgavad Judti arvamused nii mõnegi klišee ja tabu: ning seda osa lugejaid ei salli. Ükskõik, kas pea on liiva alla pandud mugavusest või ollakse lihtsalt stampmõtlemises kinni.

Mida provotseerivat siis Judt artiklis “Iisraeli valik” väidab? Kui nii võtta, ei väida ta midagi erilist. Ainult seda, et Iisrael oma praeguses olekus on ana­kro­nism. Rahu huvides, nii juutide kui palestiinlaste rahu huvides, oleks kõige kasulikum mitte eraldi Palestiina ja eraldi Iisrael, vaid üks ühtne riik, mis hõlmab nii praegust Iisraeli kui Gazat ja Läänekallast, kus juutidel ja palestiinlastel on võrdsed õigused. Seega umbes nagu USA põhimõte – eri usud, rahvused ja kombed, aga üks riik.

“Iisraeli probleem ei ole see, et ta on – nagu mõnikord väidetakse – Euroopa “enklaav” araabia maailmas, vaid hoopis see, et ta on hiljatulija. Tüüpilise 19. sajandi lõpu separatistliku projekti on ta importinud maailma, mis on vahepeal edasi liikunud inimõiguste, avatud piiride ja rahvusvahelise õiguse poole. Juba idee “juudi riigist” – riigist, kus juutidel ja judaismil on eksklusiivsed privileegid, millest mittejuudi kodanikud on alatiseks välja arvatud – kuulub ühte teise aega ja kohta.”

Mida ütleb Judt oma teises kõmu tekitanud artiklis “Riik, mis keeldub saamast täiskasvanuks” (“The Country that Wouldn’t Grow Up”, 5. mai 2006, Haaretz)? Mõte on enam-vähem sama.

Iisrael ­läheneb kuuekümnendale eluaastale, ent käitub nagu teismeline: “Olles veendunud oma ainulaadsuses, arvab Iisrael, et keegi ei mõista teda ja kõik on tema vastu; haavatud eneseuhkus paneb teda kiiresti solvuma ja sama kiiresti solvama. Just nagu paljud teismelised arvab Iisrael agressiivselt, et võib teha, mida tahab, et tema tegudel pole tagajärgi ja et ta on surematu.” Judt ütleb veel Iisraeli ­kohta, et see on “sõjakalt ebatolerantne, usust juhitud etnoriik”.

USA juudiorganisatsioonid on Tony Judti süüdistanud soovis Iisraeli riik maa pealt ära pühkida.

Tegelikult soovib Judt aga lihtsalt, et Iisrael oma käitumist parandaks ja “täiskasvanuks saaks”, mitte seda, et ta ei eksisteeriks. Kui Judt ise ei oleks juut, tembeldataks teda kindlasti ka antisemiidiks. Praegu nimetatakse Judti aga “kõigest” ennastvihkavaks juudiks. Niiviisi kutsuvad sionistlike kalduvustega tegelased peaaegu iga juuti, kes Iisraeli kritiseerida söandab. Samas on Tony Judti taust kõike muud kui enda identiteeti maha salgav.

Noorpõlves oli ta koguni äge sionist. Ta aitas Inglismaa juutidele promoda Iisraeli kolimise ideed ning osales abipakkide saatmises Iisraeli. 19aastaselt, pärast 1967. aasta Kuuepäevast sõda, läks perfektselt heebrea keelt valdav Judt ka ise tõotatud maale. Tuubil täis idealistlikke fantaasiaid,  lootis noor Judt oma tööga kaasa aidata sotsialistliku paradiisi sünnile. Aga just 1967. aasta sõja järelmõjud tõid Judti pilvedest alla – ta taipas, et tema idealistlik vaade oli olnud “hämmastavalt mitteteadlik sellest, et suur hulk inimesi oli teiste fantaasia pärast heidetud põgenikelaagritesse”. Iisraeli poolt hetkel ehitatav müür Palestiina alade eraldamiseks on Tony Judti meelest mõttetu ja alandav mõlemale poolele. Nagu Berliini müür sümboliseerib see oma ehitaja režiimi moraalset pankrotti. Makstes umbes miljon dollarit miili kohta, võib müür olla ka lihtsalt ehitusfirmade lobby-töö tulem.

Judt on aastaid uurinud Euroopa ja Ameerika kultuuride põrkeid ja suhtumine Iisraeli on tema arust üks Euroopa ja Ameerika põhilisi erinevusi. 2006. aasta oktoobris pidi Judt ühe uuringufirma korraldatud üritusel New Yorgi Poola konsulaadis kõnelema Iisraeli lobby’st Ameerikas. Mõni tund enne seda, kui üritus oleks pidanud algama, otsustas Poola konsulaat aga Judti kõne ära jätta. Ja seda tõenäoliselt surve tõttu, mis tuli sellistelt mõjuvõimsatelt gruppidelt nagu Anti-Defamation League ja American Jewish Committee. New York Observer ristis kogu järgnenud skandaali “Judti afääriks”. Kulminatsioon oli 114 intellektuaali (sealhulgas ­Timothy Garton Ash ja Ian Buruma) avalik kiri Anti-Defamation League’i juhile Abraham Foxmanile, kus teda süüdistati sõnavabaduse piiramises.

Alguse sai kogu afäär aga John Mearsheimeri ja Stephen Walti London Review of Booksis ilmunud artiklist “Iisraeli lobby ja USA välispoliitika”, mille põhiväide oli, et “ühe teise riigi huvide kaitsmiseks paneb USA ohtu omaenda julgeoleku”. Judt on ­Mearsheimeri ja Walti töö kohta kirjutanud, et see on mittetäielik, kuna ei käsitle palestiinlaste küsimust. Ometi on Judt põhimõtteliselt Mearsheimeri ja Walti poolt, nõustudes, et Iisraeli lobby on Ühendriikides tabuteema: “Ameerika tulevastele põlvedele pole sugugi enesestmõistetav aru saada, miks USA rahvusvaheline poliitika on nõnda tihedalt seotud vastuolulise Vahemere-äärse klientriigiga.” Samas möönab Judt: “Kas surve toetada Iisraeli paneb Ameerika valitsust valesid otsuseid tegema, on aga iseküsimus…”

Olles Ameerika juudikogukonnas muutunud peaaegu persona non grata’ks, ei osale Judt enam eriti juudi üritustel, välja arvatud Koreti kirjandusauhindade žürii. Judti meelest on just ameerika juutide paaniline identiteediotsing nende tingimusteta Iisraeli toetamise põhjus.

Oma noortele poegadele kavatseb ta aga tulevikus õpetada nii judaismi alustalasid kui ka jidišikeelset eneseiroonilist kirjandust. Ja küllap juba Judt selle eest hoolitseb, et pojad ei kordaks isa vigu ega langeks idealistlike illusioonide lõksu. Juuri ei tohiks unustada, ent ärgu need ähmastagu selget pilku – eriti kui ajalugu on juba vastavat tõendanud.