Hommikumaa tuleb ise kohale

Alustades “Oriendiga” 1992. aastal, seisid meie ees tänasega võrreldes hoopis teistsugused probleemid. Esinejatele püüdsime selgitada, et nad tulevad alles läbirääkimiste perioodil tekkinud riiki – ­Estonia, Estland, you know. Polnud isegi päris selge, kas esinejahonorari makstakse rublades või kroonides. Nüüdseks on Ida muutunud trendiks. Mitte üksnes meil, huvi Ida vastu on aktiveerunud ka lähinaabritel, millest omakorda on tingitud festivali laienemine Lätti, Soome, Rootsi ja Peterburi. Püüdes säilitada kindlat kohta Balti regiooni kontserdimaastikul, oleme järginud autentset suunda ning võimaluste piires vältinud läänepäraseid nimetusi kandvaid hübriidnähtusi, nagu world music ja muu selline. Tundub, et publik on meie püüdlusi märganud ning vääriliselt hinnanud, viimastel aastatel on pea kõik “Oriendi” ­kontserdid läinud täissaalidele.

Kuhu edasi? 15 aasta jooksul on festivalil kõlanud muusika pea kõigist Aasia olulistest piirkondadest, esitatud on folkloorset ja sakraalset muusikat, traditsioonilist klassikat. Ehk peaks edasi minema kõrgetasemelisemate esinejate suunas? Vaevalt see enam võimalik on, kui festivalil on juba üles astunud Ravi ja Anoushka Shankar, Hariprasad Chaurasia, ansambel Kodo, Gyuto buda-mungad. Käesolevaks festivaliks on meil siiski mõnevõrra uus suund. Kui varem püüdsime kavva panna kaugemat ja eksootilisemat, siis tänavuses programmis on rõhuasetus muusikal, mis pärineb endise N Liidu aladelt. Varem polnud aeg selleks küps. Nõnda on “Oriendi” kavas absoluutsed tipud Armeeniast, Aserbaidžaanist ja Tuvast: duduki-legend Jivan Gasparyan, mugaamilaulja Alim ­Qasimov ja ülemheli-lauluansambel Huun-Huur-Tu (fotol). Samuti püüame osalt nüüd, veelgi enam edaspidi tasuda oma võlga. Nimelt, ebaõiglaselt vähe oleme tutvustanud islamimaade muusikat. Festival tunneb end selleks olevat moraalselt kohustatud, iseäranis olukorras, mil olulised Lääne meediakanalid tõstavad muhameedlaste olulisima “kultuurisaavutusena” esile terrorismi.

Eraldi tahaksin peatuda esinejatel, kes esindavad muusikamaastiku religioosset külge. Ka varasematel “Orientidel” on sedalaadi muusika publiku poolt vastu võetud iseäranis soojalt. Meenutagem Tiibeti buda-munkade või sufi dervišite ülesastumisi. Kuigi rituaalsed laulud on jõudnud ka mitme otsiva vaimuga dirigendi ja kontsertkoori repertuaari, palusime seda muusikat esitama siiski mitte elukutselised artistid, vaid Kashmiri päritolu hafiz’i (see, kes mäletab peast tervet Koraani) ­Shamsher Alami ja Armeenia Apostelliku Kiriku vaimuliku Armen Andranikjani, et publikuni ei jõuaks mitte üksnes nootide perfektne esitus, vaid ka sakraalne aspekt.

Meile teadaolevalt leiab Koraani suurade ­retsiteerimine ­kontserdilavalt aset ­Eestis esimest korda. Võib-olla pole “­kontserdilava” päris õige määratlus, sest hafiz’i esinemise ajaks viiakse Estonia kontserdisaalist välja toolid ja tuuakse sisse vaibad, luues sellega sarnasuse mošee sisemusega.

Armen Andranikjani kava moodustavad monoodilised armeenia kirikuviisid, mille juured ulatuvad kristluse algpäevini, võib-olla isegi varasemasse aega kui gregooriuse koraal ja Bütsantsi kirikulaul. Teatavasti on Armeenia puhul tegemist maaga, kus kristlus kuulutati esimesena riigiusuks juba aastal 301.

Miks sedavõrd suur tähelepanu armeenia muusikale ehk koguni kolm esinejat? Meile – Eestisse – paistab Armeenia lagunenud N Liidu mahajäänud provintsina, ja pean tunnistama, ega minug i arvamus sellest maast ja rahvast ei erinenud pikka aega keskmise eestlase omast. Alles aastaid hiljem, olles külastanud Lähis-Ida maid, avastanud Beiruti ja ­Bagdadi kesklinnas troonimas armeenia kirikuid, jõudnud Jeruusalemma vanalinnas armeenia kvartalisse, kulgenud Damaskuse linnasüdames mööda lõputuid yan-lõpulisi nimesid kandvate poodidega ääristatud tänavaid, hakkasin tajuma armeenia kultuuri mastaapi ja hiilgust, nii endisaegset kui praegust.