1 

Miks me peaksime teadma, kes oli Johann Christoph Brotze?

Mulgimaa pealinna romantika: Kreisilinn Viljandi õhtu poolt küljest 1790. Repro

Saaremaa Muuseumis avati kuulsa baltisaksa valgustaja joonistuste väljapanek. Ajaloolane Ivar Leimus avab näituse tagapõhja.

Põhiosa sellest väljapanekust oli 15. kuni 30. novembrini 2005 avatud Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogu 6. korruse näitusesaalis. Ma käisin Rahvusraamatukogu näitusel. Ilus oli. Põnev oli. Aga kardetavasti ei olnud seal külastajaid eriti palju. Sest ega keskmine eestlane tea, kes see Brotze oli või mis ta tegi. Lätis, seal jah on Brotze peaaegu rahvuskangelane, temast on kuulnud pea iga koolipoiss ja kütja. Ilmuvad Brotze kogutud teosed, tema auks korraldatakse konverentse ja näitusi. Üks niisugune reisib nüüd siis ka Eestis. Ja reisigu pealegi. Mis on meil ühe lätlasega – või oli see koguni sakslane – asja? Tundku lätlased Brotzet, Ulmanist ja Lacist, meil oma suurmehed-naised.

Ent Maarjmaa pole ainus paik, kust võrsub Eesti kultuur. Teadmatus pole vabandus. Sestap uurigem pisut lähemalt, kelle ja millega tegu. Saksamaal Görlizis soolakaaluja peres sündinud ja pärast Leipzigis ning Wittenbergis veedetud ülikooliaastaid Liivimaale asunud Johann Christoph Brotzest (1742–1823) sai peagi Riia lütseumi kaasrektor. Tema käe all omandas hariduse üle 2000 õpilase.

Kuid mitte see pole Brotzet ajalukku jätnud. Peale kõige muu oli rektorihärra osav joonistaja ning, mis eriti tähtis, innukas koduloohuviline. Just sellele kiindumusele võlgnebki ta oma tänapäevani kestnud kuulsuse. Nimelt jäädvustas Brotze arvukalt Liivi- ning Eestimaa vaateid, pani paberile maa- ja linnarahva tüüpe, kogus ajaloolist ürikmaterjali ja koostas selle põhjal mitmesuguseid ülevaateid, kopeeris vanu vappe, hauakive, münte ning palju-palju muud. Tema teaduspärand Läti Akadeemilises Raamatukogus täidab terve toa, kuid Brotze olulisimaks teoseks peetakse kümmet käsikirjalist foolioköidet pealkirjaga "Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente..." (tlk Mitmesuguste Liivimaa mälestiste kogu), mis hõlmab 3130 lehekülge hindamatut allikmaterjali siinse ajaloo ja kultuuri – kokku enam kui 4600 objekti kohta. See kõik on üles tähendatud vähemalt kaks sajandit tagasi ning tänapäevaks suures osas pöördumatult hävinud, ühesõnaga – kordumatu ja hindamatu allikmaterjal ajaloolastele, etnograafidele, kunstiajaloolastele ning kõigile minevikuihalejatele.

Rõhutagem – ehkki Brotze elas Riias, ei jäänud tema tähelepanu alt välja ei Liivimaa kubermangu eestikeelne põhjaosa ega ka naaberprovints Eestimaa. Kuhu ei jõudnud ta ise, seal abistasid teda sõbrad ja kolleegid. Brotze korrespondentide võrk oli lai, sinna kuulusid näiteks Põltsamaa pastor ja rahvavalgustaja August Wilhelm Hupel ning Vasula mõisas jõudepäevi veetnud eruleitnandist kunstnik Carl Otto von Gyllenschmidt. Tema lähimaks kaastööliseks sai aga Tartumaa Võnnu (sks Wendau, mitte segi ajada Läti Cēsisega, sks Wenden!) pastor, 1770. a Toris sündinud Eduard Philipp Körber. Just viimaselt sai Brotze valdava osa oma Eestit puudutavast ainesest, nii pildis (Körber oli vaat et veelgi parema käega kui Brotze) kui sõnas.

Kõrvalepõikena – Körberi tähtsus kultuuriloole ei piirdu kaugeltki vaid Brotze abistamisega, selle tagasihoidliku Võnnu kirikuõpetaja avastamine seisab meil alles ees. Muu hulgas oli Körber Eesti esimene kollektsionäär, kes oma kogule pani aluse juba 1800. aastal, seega koguni paar aastat varem kui kuulus Tallinna apteeker Johann Burchardt. Tema Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis säilivad tüsedad käsikirjaköited eesti paikade ja muististe vaadete-kirjeldustega ei jää oma sisult ega mahult oluliselt alla Brotze pärandile ja tahaks väga loota, et kord koidab päev nendegi avaldamiseks.

Praegu aga on rühm Eesti teadlasi Läti kolleegide õhutusel ja professor Raimo Pullati eestvedamisel asunud trükiks ette valmistama Brotze Estonica-köidet. Algselt oli see kavandatud Läti Teaduste Akadeemia ja Läti Akadeemilise Raamatukogu Brotze-sarja eriköitena, kuid ilmub nüüd meie lõunanaabrite lahkel nõusolekul ning heldel kaasabil (õigus materjali tasuta publitseerimiseks!) omaette väljaandena siin Eestis. Loodetavasti peaks kogukas värvitrükis raamat, mis sisaldab avarat ja esinduslikku valikut Brotze Eesti-teemalistest piltidest ning nende asjatundlikke kommentaare, valmima juba sel aastal. Ei saa küll väita, nagu oleks Brotze pärand Eesti uurijatele seni olnud tundmatu, kuid nii suures mahus saab see laiale asjahuviliste ringile kättesaadavaks esimest korda.