Boliivia pealinna La Pazi südames, otse kesklinnas ühe kena väljaku kõrval asub San Pedro vangla, mida külastab päevas umbes sada välismaalast, et näha, kuidas toimib see linn linnas, mida reisiraamatud on nimetanud üheks maailma veidraimaks turismiatraktsiooniks.

San Pedro vangla on kuulus nii Boliiviat külastavate turistide kui ka La Pazis elavate kohalike seas.

Pigem vist võiks küll öelda kurikuulus. Gringode turistilõksude kaardile jõudis vangla 90ndate teises pooles, kui seal oli vangis inglane Thomas McFadden, kes jäi La Pazi lennuväljal vahele viie kilo kokaiiniga, mida ta üritas Euroopasse smugeldada.


McFadden istus San Pedros umbes viis aastat ning ühel hetkel kohtus ta seal ekskursioonile tulnud austraalia juristi Rusty Youngiga, kes elas neli kuud ebaseaduslikult vanglas, McFaddeni kongis ning pani McFaddeni juttude põhjal kirja raamatu "Marching Powder". Raamat ilmus 2003. aastal ning väidetavalt tehakse Hollywoodis sellest hetkel filmi, kus McFaddenit mängib eestlastele "Ocean 11st" tuntud Don Cheadle.

Põhimõtteliselt toimib San Pedro vangla nagu omaette linn, kus tuleb soetada endale elupaik ning leida äraelamiseks töö. Suurem osa vange on varem elatist teeninud narkootikumidega ning paljud jätkavad ka vanglas olles töötamist alal, mida nad kõige paremini tunnevad.

"Maailma parim kokaiin tuleb San Pedro vanglast," usub minu giid Manuel, reklaamides San Pedros toodetud kokaiini. Tema sõnul valmib vangla laborites nädalas umbes 400 kg kokaiini, mille puhtuseaste on 85% ja hind tänavatel gringode jaoks uskumatult madal.

Vangla umbes 2000 asukast ongi umbes 80% narkoärimehed, suurem osa ülejäänutest on mõrvarid ja vägistajad. Kuid on ka korruptante, riigivargaid ja poliitikuid. Peale vangide elavad San Pedros tihti ka vaesemate vangide perekonnad - naised ja lapsed, kellele pereisaga koos vangis istumine on ainus võimalus kuidagigi ellu jääda. Naisi ja lapsi kasutatakse omakorda narkootikumide vanglast väljatoimetajatena, kuna neid ei kontrollita peaaegu kunagi. Sisse ja välja võivad nad aga vanglaväravatest käia vabalt - lapsed lähevad igal hommikul kooli ning naised näiteks tööle või juurviljaturule sisseoste tegema.

Vanglasse saabudes tuleb kõigepealt riigile tasuda maks ning seejärel osta endale kong, kus asuda elama, ning leida töökoht vangla sees, teenimaks elatist ja ostmaks süüa. Uued vangid lükatakse lihtsalt väravatest sisse ning on nende endi asi, kas ja kuidas nad selles suletud ühiskonnas ellu jäävad. Politsei ei sisene vanglasse eriti tihti ning kui, siis pole neil kaasas relvi, kuna vangid võtaksid relvad neilt lihtsalt ära ja kasutaksid politseinike vastu.

Olenevalt sellest, kui palju raha kinnipeetaval on, elab ta kas eksklusiivses rikkurite piirkonnas Postas või vaesematele vangidele mõeldud Populacionis, mis jaguneb veel omakorda hinnaklassi järgi "linnaosadeks". Kui rikkamatel vangidel on sisuliselt oma majad, privaatsete vannitubade, kaabeltelevisiooni, interneti ja köögiga, siis kõige vaesemad peavad leppima toapugerikega, kus põrandapinda jagatakse mitmete omasugustega. Kõike seda saab La Pazis ka oma silmaga uudistada, kui leiad vaid õiged inimesed, kes korraldavad vanglatuure.

"Vanasti olid asjad palju tsiviliseeritumad," tunnistab mulle vangla ees asuvas pargis lõuna-aafr iklane Stuart, kellega juhtun kokku, kui otsin inimesi, kes vanglatuure korraldavad. Stuart on alles mõne nädala eest vabanenud San Pedrost, kus ta muu hulgas töötas gringode giidina, olles nõnda mutrike turismiärist, mis hingitseb tänu rikastele välismaalastele, kes tahavad näha, kuidas toimib see "maailma veidraim vangla". Nüüd on üks osa tema tööst leida San Pedro turismiärile kliente.

Stuart on pentsiku välimusega, ta nahk on päikesest punaseks põlenud ja kestendab, poolpikad heledad juuksed on seotud hobusesabasse, habe näeb välja räsitud, samuti on päevinäinud tema nokkmüts. Kahtlustan, et ta on umbes 50aastane. Kokaiiniäriga on Stuart olnud seotud üle 20 aasta, viimased kolm aastat veetis ta San Pedros.

"Varem läksid lihtsalt tollikontrolli, piirivalvur naeratas sulle ja küsis, palju sul kama kotis on, sa tunnistasid ausalt üles, mitu kilo on, ja maksid iga kilo pealt kutile 100 USA dollarit," meenutab ­Stuart, kel pole aega pikalt lobisema jääda - teda oodatakse kohtusse.

Stuart loodab, et kunagi saab ta Boliiviast lahkuda, ning siis ostab ta üheotsapileti Jamaicale, kus tal on väike maja. "Lõuna-Aafrikasse ei saa ma enam kunagi tagasi minna, mul on seal Interpoliga paar kana kitkuda," ütleb ta mulle veel, enne kui selja pöörab ja minema kõnnib.

Stuart viib mu kokku Liziga, samuti Lõuna-Aafrikast pärit umbes 60aastase naisterahvaga, kes turistidele vanglatuure korraldab. "See on üks väga pikk jutt," ütleb ta, kui küsin, kuidas ta sellesse ärisse sattus, ning juhib jutu teisele teemale, küsides, kas mul on kaasas fotokaamera.

"See pane endale riiete alla peitu ja kui keegi küsib, siis ütled, et sul pole," teatab ta, kui juhib mind pisikesse toapugerikku, kus kirjutab paberile üles mu passinumbri ja päritolumaa. "Kui tahad pilte teha, siis pead pärast giididele 20 bolivianot jootraha andma."

Paberilt näen, et olen 43. inimene sel päeval, kelle käest saadud 250 bolivianot (umbes 430 krooni - toim.) Liz taskusse topib enne, kui mind vanglaväravatest sisse lükkab. Kell pole veel kaks päevalgi. Hiljem tunnistab ta mulle, et päevas käib vanglaekskursioonil umbes 70 inimest. Et Liz pole ainus, kes turismiäri ajab, teen peas kiire arvutuse - gringode vanglamüüride taha viimine peaks olema üsna tulus ettevõtmine. Väidetavalt muidugi läheb suurem osa sellest rahast valvuritele altkäemaksu andmiseks.

Vanglas ootab mind juba Manuel, minu 31aastane giid, kes on San Pedros loomulikult narkokaubanduse eest. Ta on San Pedros viibinud 8 kuud, 29 päeva ja 14 tundi ning lisaks temale saadavad tuuri "turvamehed", kes mõlemad on juba üle kümne aasta San Pedros elanud.

"Lõin oma naise maha," ütleb mulle üks neist, kehitades õlgu ja tahtmata avaldada oma nime, "hakkas närvidele käima ja tegin talle otsa peale."

See umbes 50aastane mees ütleb seda täiesti emotsioonitult, kui karja teiste gringodega mööda vanglat ringi kõnnime. Inimesed San Pedro eri osades elavad täiesti tavalist elu, pestes pesu, keetes süüa või vaadates televiisorist Harry Potterit. Kõikjal silkavad ringi lapsed, palju on indiaani päritolu naisi.

Suurem osa eurooplastest vange elab Postas ehk kõige paremate tingimustega piirkonnas, mis on muust vanglast eraldatud. Seal kohtun ma Jacques'iga, lõuna-aafriklasega, kes võeti kinni tema hotellitoas, kui ta šokolaadikommidesse kokaiini peitis. Jacques jätab mulle hullumeelse mulje, hüpates rääkides pidevalt ühelt teemalt teisele, peaaegu kunagi lauset lõpetamata ning liikudes oma pisikeses toas ringi kui keravälk. Ma ei saagi aru, kas ta on pilves või lihtsalt hull.

Seljas on tal kokalehega särk, kirjaga "Kokaleht pole narkootikum", ning oma rasedat abikaasat, boliivlannat Lilianat, kutsub ta anakondaks, viidates sellega, et naine neelab Jacques'i laboratooriumi toodangu alla, transportides selle vabasse maailma.

"Ära pane telekat kinni, kinnine telekas on nagu suletud uks," karjub ta mu sõbrale, kes kogemata telekapuldile on istunud. Jacques ütleb korduvalt, et saab varsti San Pedrost välja ja kavatseb siis kirjutada oma kogemusest samuti raamatu ning saada kuulsaks.

Senikaua jääb tal aga üle vaid pühenduda kokaiini valmistamisele. "Ma ütlen sulle, mul on anne," teatab ta, "ma ei saa sinna midagi parata!"

Jacques'i parim sõber San Pedros on hollandlane Sebastiaan, samuti osa kohalikust turismitööstusest ning staažikas narkosmugeldaja, kes sattus vanglasse, kuna piirivalve leidis tema kahest kohvrist seitse kilo kokaiini.

"Ei, tõesti, tead, mul polnud aimugi, et see seal on," laiutab Sebastiaan käsi. Jään talle totaka näoga otsa vahtima, kuni ta naerma puhkeb: "Ei no tegelikult ma muidugi panin ise selle kokaiini nendesse kohvritesse." San Pedros on ta viibinud kolm aastat ja kaheksa kuud, vabadust peab ­ootama veel neli kuud.

"Narkoäri ma küll jätta ei kavatse, no way man," teatab ta kindlameelselt, "see on ainus asi, mida ma oskan."

Vanglatuuri lõppedes viiakse meid viimase asjana pisikesse tuppa. Manuel istub enesekindlalt lauale ja küsib: "Noh, kes tahab nüüd siis meie toodangut proovida? Kui ostad viis grammi, siis kuuenda saad tasuta kauba peale," räägib ta nagu tõeline müügimees.

Välismaalased, keda ma pole kunagi varem oma elus kohanud, kougivad taskupõhjast välja tengelpungad ja laovad raha letti. Prantsuse poiss tõmbab endale kokat ninasse, samal ajal kui tema tüdruksõber temast pilte teha klõpsib. Mõrvarist turvamees seisab uksel, valvates, et keegi valel ajal ruumi ei siseneks.

Ujuvad saared ja soolaväljad

San Pedro vangla pole mõistagi  ainus vaatamisväärsus selles Ladina-Ameerika ühes vaeseimas riigis. Kahtlemata on vähemalt sama huvitav riigi poliitiline elu, sest kuidas suhtuda tõsiselt presidenti, kes nimetab end esimeseks indiaani päritolu presidendiks, kuid ei oska kohalike hinnangul korralikult rääkida ei hispaania, ketšua ega aimaraa keelt. Väidetavalt olevat Evo Morales koolis käinud umbes viis talve. La Pazi tänavad on tema jüngrite jaoks lõputu propagandatander, kus praktiliselt kõikjal võib näha presidenti ülistavaid "ametlikke" grafiteid, samas kui opositsioonil ei lubata oma kampaaniaid kesklinnas korraldada.

* Rahvastiku poolest on Boliivia tänases Lõuna-Ameerikas kõige indiaanlaslikum maa, kus vähemalt lääneprovintsides on linnapildi lahutamatuks osaks rahvarõivastes naisterahvad, kübarad uhkelt mustadel patsidel kõrgumas. Pildistada tuleb neid salaja, sest nad usuvad, et fotografeerimine varastab tüki nende hingest. Oma turgudel müüvad nad lisaks kohalikele kampsunitele, laudlinadele ja muudele tekstiilitoodetele näiteks igasuguseid amulette ja ka surnud laamalooteid. Väidetavalt tuleb maja ehitades mumifitseeritud laamaloode vundamenti müürida, see toovat majale head õnne.

* Boliivia loodus on äärmiselt mitmekesine - mitte ainult hariduse ja jõukuse poolest pole Boliivia suurte äärmuste riik. Boliivia pealinn La Paz on maailma kõige kõrgemal asuv linn, kus pole kunagi ei liiga niiske ega liiga palav, samas vaid mõne sõidutunni kauguselt võib leida troopilise džungli, kus pole iialgi liiga külm ega liiga kuiv.

* Boliivias asuvad veel maailma suurimad looduslikud soolaväljad, mida tänapäeval turistidelt raha väljapigistamise eesmärgil aktiivselt kurnatakse, ning maagiline Titicaca järv, mis eraldab Boliiviat Peruust. Uyuni soolaväljade tuur kestab enamasti kolm päeva, maksab 60 USA dollarit ja viib turiste soolaväljadele, eri värvi laguunide juurde, Salvador Dalí kõrbesse ja looduslike geisrite juurde.

Boliivia: odav ja viisavaba
* Eesti passi omanikud võivad Boliivias viibida 30 päeva viisavabalt.
* Hotellis võib kahese toa saada umbes 730 krooni eest; hostelites algavad voodikoha hinnad umbes 60 kroonist.
* Kindlasti võiks Boliivias olles proovida picante't ehk vürtsist pajarooga, empanada'sid ja salteña'sid ehk pirukaid.