“Seina mõõtu peegel, karaokeekraan, baarilett, selle varjus blondeeritud tukapahmakaga geinoorhärra, eemal võimsate tumedate juustega tüse naismees ning üle baari laiali pillutud paarkümmend napis rõivastuses tülpinud olekuga asiaadiplikat. Ning mina – ainus klient kogu ses patupesas. Tüdrukud ei teinud must suurt välja – kes jätkas uinakut laguneva diivani käetoel, kes klõbistas telefoninuppe, kes ümises omaette karaokelugusid. Minu lauda imbus väsinud ilmega daam, kes uuris, kas ehk on mõni tüdruk silma hakanud, kellega oleks huvi pisut juttu puhuda. Ja tõesti – oli seesugune, erkkollase kleidi ja kurvameelsusega pilku püüdnud verinoor neiu.

Minust peaaegu kolm korda pisem uje preilihakatis istus peagi teispool lauda ja vastas kesises inglise keeles püüdlikult mu küsimustele tema nukruse tagamaade kohta. Tüdruk oli uus, tööl suisa esimest päeva. Ta oli saabunud Manilast oma hirmvaese pere juurest, olles enda uue ametiga ema-isa-õdede-venna ülalpidajaks, kuna kummalgi tema vanemal polevat tööd. Hazel (nii oli tüdruku “töönimi”) kurtis, et igatseb väga oma perekonda, kuid rõõmustas, et kõigest nädala kestev tööpõli toob talle sisse 2000 peesot (veidi alla 40 euro). Pole kindel, kas lapsepõlve hülgav neiu ise taipaski, milline tööpõli teda ees ootas. Esimesel kohtumisel kinnitas neiu, et on 18, hiljem aga tunnistas, et siiski 16.

Ma ei häbene tunnistada, et tol ööl koju jõudes valgusid mu silmist pisarad ning olin pungil kaastunnet ja soovi tüdruku kurba saatusesse sekkuda. Ma pole ealeski heategevuskampaanias osalenud. Tundsin, et kui jätan kuuldu vaid põnevuslooks oma ajukäärudes, saab Hazelist lihtsalt järjekordne põhjakäinud lõbutüdrukute armee liige,” kirjeldab Tarmo Sikk.

Järgmisel õhtul naasis ta baari, peas päästeoperatsioon, riskides sellega, et “skeemitamine päädib minu mahalöömisega baarimafioosnike poolt, vangistusega kohalikus türmis, süüdistuseks lapslõbutüdruku rööv, vms”.

Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist1