TEST: Maailma väikseim nutitelefon - pisitubli SE Xperia Mini

Mini on Sony Ericssoni esimese Androidi opsüsteemi kasutava telefoni X10 poole väiksem vend. Kuna telefon on nii pisike, on SonyEricsson Androidi pisut sobivamaks mudinud ja lisanud kaks programmi - Timescape ja Mediascape (slashgear.com video). Neist esimene on loodud lihtsustama info kogumist erinevate kontaktide kohta. Kogu info mingi isiku kohta - e-kirjad, SMS-id, fotod, Twitteri ja Facebooki sissekanded jne - tuuakse ühte kohta kokku. Mediascape koondab infot meedia - fotode, videote ja muusika kohta. Mõne muusikapala juures „lõpmatuse" märgiga tähistatud virtuaalklahvile vajutades leiab telefon üles ka selle artisti lood YouTube´s.

Androidi versioon 1.6 tähendab küll seda, et ekraanil saab näidata  65 tuhat värvi, kuid sügisel lubatav tasuta uuendus versioonil 2.2 tõstab selle 16 miljonile. Otsese päikesevalguse käes küll mitte kõige parem, aga muidu ergas 2,6 tolline ekraani resolutsioon 240 x 320 punkti pole küll mingi ime, aga visuaaliga jäin mina küll rahule.

Omaette küsimus sellise pisikese telefoni juures on see, kuidas see teha mugavalt kasutatavaks. SonyEricsson on kohandanud telefoni ühe käega kasutamiseks, ja seda edukalt. Parim on originaalne lahendus: ekraani igas nurgas on üks kohandatav „klahv", millele pöidlaga vajutades jõuab standardsuvandite puhul telefoniraamatu/lemmikute, valimisklahvide/viimaste kõnede, sõnumite ja muusika juurde. Korralik 5megapiksline autofookusega kaamera käivitub muidugi eraldi nupuga telefoni küljel, kus on ka helivaljuse reguleerimise nupud. Telefon teeb ka korralikku videot. Sõbrad ei uskunud, et videod, mida sülearvutis näitasin, on tehtud selle minitelefoniga.

Nende funktsioonide, kui zoom välja arvata, ei jää ta seebikatele kuidagi alla. Kaamera puhul antakse valida auto, makro, hämara ja sportrežiimi vahel; olemas on ka LED valgustus välguasendajana. Kaugele see iseenesestmõistetavalt ei võta, aga ajab asja ära. Kusjuures järgmise foto saab teha sellise pisitelefoni puhul suht kiiresti, kahe-kolme sekundi pärast.

Oma väiksuse kohta teeb Mini ka korralikku ja uskumatult valju häält. Telefonil on loomulikult ka 3.5 mm kõrvaklappide väljund ja microUSB port telefoni ühendamiseks arvutiga. Ühendada saab muidugi ka bluetoothi kaudu. Tasuta (võimalusel) netiühenduse tagab wifi, mille seadistamine ei võta käsi higiseks.

Kasutusmugavuse koha pealt nii väikse telefoni puhul, eriti puutetundliku ekraaniga telefoni puhul, ei saa üle ega ümber teksti trükkimisest. Ega seda ei saagi sama mugavaks, kui suuremate telefonide puhul. Seda ei saagi eeldada, kuid nii kiiresti, kui inimene ühe käega käsitsemiseks mõeldud telefoniga trükkida saab, nii ta ka selle puhul saab, olemas on ka eesti keele igakülgne tugi. Pean aga tunnistama, et mul võttis päev-kaks aega, enne kui trükkimine korralikult välja tuli ja ma ekraanil enam-vähem alati õige koha peale vajutasin.

Virtuaalset qwerty-klahvistikku nii väiksele ekraanile ei mana, kuid õnneks Minil ka vanem vend Mini Pro, mille alt sõidab välja väike klaviatuur. Seda mul endal näppida ei õnnestunud, kuid kolleegidelt kuuldu põhjal on see samm edasi. Kuna hinnavahe peaks olema mõnisada krooni, siis neil, kel pole väga suured näpud, tasub see mudel valida. Sõnumiga saab muidugi ka ilma klaviatuurita hakkama, kui aga neid sõnumeid on palju või on soov e-kiri kirjutada, siis...

Tore on, et olemas on aplikatsioonid Gmaili, Facebooki, YouTube´i, Twitter jm ühendumiseks, aga kui poleks, ei oleks häda - Androidi võlu ongi selles, et vabavara on interneti Android-marketis saadaval lademetena. Mina tõmbasin näiteks vidina, mis juhul, kui ma telefoni laua peal ekraan allapoole keeran, vaigistab helinad (jääb värin). Teine vidin lubas näiteks määrata, kelle kõned läbi tulevad, ja vaigistas teised. Ole ainult mees (naine) ja sikuta alla.

Veidike hädas olin algul korporatiiv-meilindusega, kuid selleks on olemas täiesti eraldi vidin - RoadSync, mille sain väikse pusimisega edukalt toimima.

Huvitav valik on integreeritud aku. Ära seda ei saa. Aga ilmselt ei teki selleks ka vajadust. Korpuseid saab see-eest vahetada, neid on ka standardpaketis mitu tükki kaasas. GPS on olemas, aga nii väikese ekraani puhul pole seda just suur rõõm kasutada. Siiski - ükskord Tartu äärelinnas ära eksides aitas telefon mul õige teeots kätte leida. Olemas on ka RDS FM-raadio. 2GB mälu kaasasoleval SD-kaardil on vähe, kuid hinda arvestades võib sellega leppida. Saab ju juurde osta vajadusel. Kahenädalase testkasutamise jooksul ma seda täis ei saanud, kuigi pildistasin ja filmisin usinalt.

Kas selle telefoni juures (kui väiksusest tulenevat mitte arvestada) on üldse midagi ebameeldivat, võib lugeja küsida. On küll. Mulle jäi harjumatuks aku lühike tööaeg - laadida tuli igal jumala hommikul. Aku vastupidavust võib tõsta, kui wifi, GPS, andmeside, bluetooth välja lülitada ja eriti mitte filmida ega pildistada. Ehk venitab kaks pool - kolm päevagi ära. Aga see telefon on ju just mõeldud, et neid funktsioone kasutataks.

Olen kõva telefonikaotaja, aga seda telefoni ei õnnestunud kuidagi ära kaotada ja SonyEricsson sai telefoni tagasi (jah, ununes mainimata, ekraani klaas on tugevdatud ja kriimukindel, kui sa just võtmetega samas taskus ei hoia, ei teki kriime). Loogika ütleb, et see on just telefoni väiksuse pärast - kuna ta ka istudes ei sega, ei võtnud ma seda püksitaskust välja. Iseasi, kas püksitaskus mobiili kandmine just kõige tervislikum on.

Kokkuvõttes on aga tegemist hämmastava saavutusega. Nii pisike, aga nii tubli. Lihtsalt - kellele see väiksus sobib, kellele mitte.