“Üks medal oleks hea, kaks parem, kolm juba ime!”
Kas Pekingis tulevad kõigi aegade võimsaimad olümpiamängud, nagu räägib rahvusvahelise olümpiakomitee president Jacques Rogge?
Arvan, et hiinlased üritavad tõepoolest teha kõige-kõige paremaid mänge. Spordirajatised Pekingis pole mitte ainult ilusad, vaid ka funktsionaalsed ja sportlastele mugavad. Usun, et sportlikus mõttes tulevad väga ilusad ja suurejoonelised olümpiamängud.
Kas olümpiamängud on ennekõike spordi- ja sportlaste pidu?
Mitte ainult.
Mida siis veel?
Mina pean sporti kultuuri osaks. Ma ei oska nimetada peale olümpia ühtegi teist kultuurisündmust, mida peaaegu kuu aja jooksul jälgivad miljardid inimesed ning mille järgi sätitakse oma puhkusegraafikuid ja elurütmi.
Olümpiamängudel sünnivad kangelased ja rahvuskangelased.
Pekingi olümpia eel räägitakse Tiibetist ja inimõigustest rohkem kui spordist. Kas see on õige?
Oleneb, mis nurgast asjale vaadata. Ma austan neid inimesi, kes siiralt inimõiguste probleemi tõstatavad.
Et nad kasutavad ära olümpiamänge, on samuti mõistetav, sest olümpiamängud on kõige suurem sündmus maailmas. Kogu meedia on seal kohal. Ja kui su süda maailmas toimuva ülekohtu pärast valutab, siis millal sa veel sellest räägid?
Teine aspekt on aga, et poliitikud - ka meil Eestis mõned poliitikud - nõuavad, et sportlased peavad ennast ohverdama nende ilusate aadete nimel.
Aga see poliitik, kes nõuab, et sportlane loobuks oma unistuse täitmisest ja võimalusest end tulevikuks materiaalselt kindlustada, ei ohverda ennast mingilgi moel. Ütleb, et sportlased, loobuge, ise tegeleb aga peagi oma järgmise ambitsiooniga. Minu arust on see alatu.
Seega ei tohiks sportlasi ja olümpiat üldse poliitikaga segada?
On normaalne, et enamikule inimestele läheb maailmas toimuv korda.
See on iga inimese südametunnistuse asi, kuidas ta talitab, mis avaldusele alla kirjutab ja millele mitte.
Sportlane on inimesena ühiskonna ees oma ülesande täitnud, kui on pühendunult eesmärgi nimel harjutanud. Kui ta eesmärgi saavutab, siis toob ta oma rahvale ja riigile au ja kuulsust. Temalt ei saa võtta mitut nahka. Et ole nüüd sportlasena tubli ja inimõiguste eest võitlejana sama tubli.
Aga kui sportlasel on sisemine veendumus, mis ei luba tal mingis riigis võistelda, siis võib ta olümpiast loobuda?
Loomulikult. Seda ei tohi hukka mõista. See on tema otsus. Aga see ei käi nii, et mingi poliitik ütleb, et sina, sportlane, pead end ohverdama.
Kuidas suhtute sellesse, et olümpiamängude aegu ei soovitata sportlastel Hiina jaoks ebameeldivatel teemadel sõna võtta?
Olümpiamängudel käitumist reguleerib olümpiaharta. Seal on rangelt kirjas, mida võib teha olümpiamängude aegu. Kas ja kus võib meelt avaldada ning kus mitte. Kõik see temaatika on seal reguleeritud.
Aga seda, et sportlane intervjuu ajal oma seisukohta ei võiks avaldada, sellist asja ei ole. Sportlane on vaba kodanik. Ise teab, millest räägib.
Kui mängud läbi saavad, siis millise tulemusega te Eesti jaoks rahule jääksite?
Medalita jäämine oleks ebaõnnestumine.
Medal tähendaks, et Eesti on medalisaajate riikide hulgas. See oleks hea.
Kaks medalit oleks veelgi parem. Kolm medalit oleks juba ime.
Aga kui tuleb viis neljandat kohta, aga mitte ühtegi medalit?
Siis ütlen mina, et meil on tublid sportlased.
Aga rahvas, ma kardan, ei ütle seda. Rahvas, nagu ka ajakirjandus, januneb medalite järele.
Vahel tundub, et Eesti spordipublik ei oskagi enam tunda rõõmu sellest, kui keegi sportlastest tuleb suurvõistlustel näiteks kuuendaks. Kas me oleme medalitega liialt ära hellitatud?
Kui jagada kõik seni üksikaladel võidetud medalid (mitte võistkonnaaladel NSV Liidu koondise koosseisus) olümpiate peale laiali, saame tulemuseks, et Eesti sportlased on saanud ühtedelt mängudelt keskmiselt 1,85 medalit. Seega: kui saame medali, siis on see Eesti jaoks ikka väga suur asi.
Konkurents muutub aina tihendamaks. Ka paljud mitte eriti jõukad arengumaad on mõistnud, et sporti panustades on võimalik riigi mainet tõsta. Me peame sellega arvestama.
Samas on viimasel ajal üsna levinud n-ö medalite ostmine. Rikkad riigid meelitavad enda värvidesse tippsportlasi. Hispaania koondises on üha rohkem kuubalasi, Kenyast pärit jooksjad esindavad päris mitme riigi koondist.
Usun, et paljude meelest jätavad sellised asjad halva meki.
Riik, kes endale mujalt sportlase koondisse ostis, ei pruugi saavutadagi eesmärki, mis lootis. Väärtuslik on ju see võit, mis saavutatakse siis, kui sportlane on tõepoolest kasvanud ja koolis käinud omas süsteemis. Usun, et selle tunnetavad inimesed ära. Kõik ju näevad, et labane üleostmine on odav tee.
Kuidas suhtuksite asja siis, kui mõni Eest spordialaliit ütleb, et meil on silmapiiril tubli sportlane, kelle abiga võiks võita olümpial medali?
Minu silmis on spordis fair-play põhimõte väga tähtis.
Kui tahetakse kedagi tõepoolest sisse osta ja leidub ärimehi, kes tahaksid sellesse panustada, siis minu arvates on see ikkagi inetu tegu. Ja vaevalt, et sisseostetud sportlasest saab rahva lemmik.
Kuidas me siis konkurentsis püsime?
Seda on päris põhjalikult uuritud, millest sõltub riigi spordiedu. Tuntud audiitorfirma PriceWaterhouseCoopers, kes uuringu tegi, tõi välja kolm tegurit. Need on sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta, riigi elanikkonna suurus ning kolmandaks on selline raskesti mõõdetav asi nagu varasem spordiedu või üldine spordivaimustus riigis.
Kui nüüd vaadata Eestit, siis meie kogutoodang inimese kohta on küll kasvanud, ent see pole muu Euroopaga võrreldes kuigi suur.
Rahvaarvuga me eriti ei hiilga.
Kuid alates sellest, kui Martin Klein tõi Vene tsaaririigi koosseisus Eestile esimese olümpiamedali, on meil sõltumata võimust olnud kogu aeg olemas põlvest põlve edasiantav spordivaimustus. See on võib-olla natuke idealistlik jutt, aga ma ise usun seda.
See, et vanemad kasvatasid varem lapsi Lurichi ja Palusalu vaimus ning nüüd räägitakse Noolest ja Veerpalust, on see, mis paneb lapsed sporti tegema.
Samas kuuleme arutelusid teemal, et kehaline kasvatus pole koolis vajalik, ning kaitseväkke tuleb noori, kes veavad vaevu jalgu järel. Kõikihaaravat vaimustust ma ei näe.
Uskuge mind, ma olen väga palju käinud ringi mööda Eestimaad ja seal on seda vaimustust kõvasti.
Maakohtades on siirast sporditegemise vaimustust rohkem kui linnas?
On-on. Neid ei saa võrreldagi.
Kui palju läheb Pekingi olümpia Eestile maksma?
Päris täpselt pole seda keegi kokku arvutanud.
Muide, Sydney olümpia järel arvutasid Austraalia teadlased välja, kui palju maksis neile iga võidetud kuldmedal. See oli Eesti rahasse ümberarvutatult 350 miljonit krooni.
Ma ei tea, millist metoodikat nad täpselt kasutasid ja millise perioodi peale arvutus tehti, aga sellise summa nad kokku said.
Siiski, kui palju on Eesti sportlaste peale nelja-aastase olümpiatsükli jooksul raha kulutatud?
Kui räägime suveolümpiast ning nelja-aastasest tsüklist ja lööme kokku raha, mida on maksnud riik, ning olümpiakomitee sponsorite raha (mitte alaliidu sponsorite poolt makstava raha), siis on see summa kokku 100 miljonit krooni nelja aasta peale.
Üks väga oluline teema on doping, mis varjutab suurt sporti üha enam. Dopingupruukijaid häbistatakse ja karistatakse, ent seda tarvitatakse ikka.
Eks esimene põhjus on see, et spordis on hakanud liikuma väga suur raha. On tekkinud ahvatlus teenida oma saavutusega suur rahasumma ning kindlustada tulevik ning ikka loodetakse, et ei jääda vahele.
Teiseks on tänapäeva maailmas väga raske tõmmata piiri keelatud ja lubatud ainete vahele. Rikkamates riikides on laboreid, mis toodavad uusi aineid, mis pole veel keelatud ainete nimekirjas, ning sellel piiril siis mängitakse.
Teame mitut tuntud sportlast, keda on kahtlustatud dopingu tarvitamises ja kes on noorelt surnud või oma tervise lootusetult ära rikkunud.
Dopingutarvitamine on väga ohtlik. Mitte väiksem pole aga kahju, mida dopingutarvitajad teevad spordi mainele üldisemalt. Võib vaid ette kujutada, kuidas mõjuks Eesti spordi mainele see, kui mõni meie tipp dopingu tarvitamisega vahele jääks.
Kas dopingu pruukimise välistamine on riigi probleem, sest iga patune kahjustab riigi mainet? Või on see siiski sportlase enda valik ja vastutus?
See on olümpiakomitee vastutus. Rahvusvaheline olümpiakomitee on dopingu teemale pööranud erakordselt suurt tähelepanu.
Vaatamata sellele, et me usaldame oma sportlasi, toimib tugev kontroll nende üle, ja need, kes on pruukinud dopingut, saavad kõige halastamatumad karistused.
Mida ikkagi teha, et sport puhas püsiks?
Tuleb võtta eeskuju näiteks meie peamisest medalilootusest Gerd Kanterist, kes on kõikjal öelnud, et ei ole kunagi dopingut tarvitanud ega tee seda kunagi.
