Nõmme Kalju – kas haip või tõsine sport?

Kas teil viimases voorus alasti mees väljakule ikka jooksis?
Ma ei mäleta, et oleks jooksnud.

Ma kuulsin, et meedia oli valmis, et jookseb.
Jah. Enne seda eelmises voorus tahtis küll mingi tegelane joosta. Võttis juba paljakski, aga turva nabis ta kinni.

Ega sa ometi ei palganud ise seda jooksjat, et niimoodi huvi kasvatada?
Ei.

Kuidas sulle tabeliseis tundub? ­Ootamatult kobe või kuidas?
Võib-olla see tundub naljakas, kui ütlen, et minu jaoks pole ses tabeliseisus midagi üllatavat.

Ei üllata, et jagate uustulnukana liidrikohta?
Ei. Kõrvaltvaatajale võib paista, et tegu on mingi anomaaliaga. Mööduva nähtusega. Aga me oleme hästi palju tööd teinud ja vaeva näinud selle nimel, et seis oleks hea.

Ega ometi teie edu räägi Eesti jalgpalli meistriliiga suhteliselt nõrgast tasemest?
Alustame sellest, et Nõmme Kalju jalgpalliklubi erineb paljudest siinsetest klubidest, kuna oleme esiteks Eesti üks vanimaid jalgpalliklubisid - asutatud 1923. Klubil, erinevalt paljudest me konkurentidest, on piirkondlik identiteet. Me kuulume Nõmme linnaosa juurde.

Tahad öelda, et olete ajaloo ja identiteedi mõttes tõsisem klubi kui Tallinna Flora või Levadia?
Konkreetseid nimesid ma ei hakkaks siin võrdluseks välja tooma, aga, ütleme nii: Nõmme Kalju pole ühe rikka inimese kallis hobi. See on klubi, millel on tugevad partnerid ja mis üheskoos juhtkonna, meeskonna, fännidega üritab jalgpallielus üht-teist muuta.

Ikkagi tagasi tulles esialgse küsimuse juurde, kas see, et te pärast nelja mängude vooru jagate liigas liidrikohta, räägib pigem liiga nõrkusest, teie tugevusest või ...
Aga miks see peaks näitama, et liiga tase on nõrk? Kui me tõusime esiliigast meistriliigasse, siis paljud kriitikud ütlesid, et kukume kohe esiliigasse tagasi.
Nüüd, kus me oleme meistriliigas, on tekkinud põhjus asja veelgi ­suuremalt ajada. Klubi on võrreldes mulluse hooaja­ga täiendanud meeskonda 14-15 uue mängijaga. Ma usun, et praeguse ­seisuga on meil üsnagi hästi komplekteeritud meeskond. Selle kõige taustal ma küll ei ütleks, et liiga on nõrk. Pigem me oleme ise kõva tööd teinud. Põhiküsimus on, kuidas suudab treener lühikese ajaga tiimi ühtse rusikana tööle panna. Ma ütleksin, et treener on teinud ülimalt head tööd.

Klubi on sinu ja mõttekaaslaste ühine asi. Aga miks sulle meistriliiga, mis on üsna kulukas ettevõtmine?
Nii mõnigi lähedane on mult küsinud, et miks paganama pärast ma panen nii palju aega jalgpalli. Ja tõepoolest, oleme jalgpalli pannud nii aega kui ka tublisti oma raha.

Kui palju raha?
Vastavalt oma võimalustele.

No küsin siis nii: kui palju maksab ühe meistriliiga tasemel klubi tegemine?
See on ju avalik info - Nõmme Kalju eelarve on natuke alla viie miljoni.
Kui tagasi tulla su varasema küsimuse juurde, siis kunagi alustasin klubi toetamist austusest kuulsa jalgpallitreeneri Uno Piiri vastu, kes oli Nõmme Kalju klubi üks taasasutajaid. Ma ise olen Nõmme kandis üles kasvanud, mu vanavanaisa oli Nõmme linnapea. Mul on selle piirkonnaga side. Teiseks mulle meeldib see ala. Kolmandaks olen nüüd, 36aastasena, aru saanud, et kõige tähtsam asi mu elus on mu aeg. Ma ei taha seda kulutada mõttetutele asjadele. Jalgpall tundub perspektiivikas valdkond.

Miks?
Mu taust on turundus. Arvan, et tunnen seda valdkonda hästi. Olen viimased kümmekond aastat olnud aktiivselt tegev meelelahutuses. Mulle on kõrvaltvaatajana jäänud mulje, et jalgpallis on tähelepanu pööratud vaid sportlikule poolele ja...

Ja kui nüüd vaadata, siis Nõmme Kalju on tõepoolest turule tulnud enneolematu reklaamikampaania toel. Uus sõna Eesti jalgpallis.
Ma väidan, et jalgpalli pole seni Eestis turundatud, mistõttu paistab Nõmme Kalju turundus väga silma. Aga ­tegelikult on mujal maailmas jalgpall võrdsetes osades sport ja turundus. Väidan, et kui maailma jalgpallist võtta ära turundus ehk selle ilu, glamuur, siis ei jää sellest palju järele. David Beckham ei läinud kunagi Madridi Reali mitte seepärast, et tema kui mängija oskusi oleks tohutult vajatud. Kuigi Beckham on suurepärane mängumees, vajati teda meeskonda, et tema abil maailmas, eeskätt Aasia turul rohkem äri teha ja raha teenida. Niisiis ta osteti ennekõike turundusliku eesmärgiga.

Eesti kontekstis mingist megaturundusest ei sobi ju rääkida. Ma pole kindel, et Eesti jalgpalli puhul saab kõnelda glamuurist.
Aga vaata, juba on see õnnestunud. Me ei istuks praegu siin ega räägiks, kui me poleks Nõmme Kaljule turundust teinud.

Praegu räägime Nõmme Kaljust kui kohalikul tasemel pisut furoori teinud klubist. Küsimus on, mis saab edasi.
Ma kinnitan, et me teeme tõsist tööd, et saada aina paremaks, et publik saaks ka kõrget taset nautida.

Nii et sa ei karda, et varsti saabub hall argipäev, uudsuse võlu kaob ja publik enam mängule ei tule?
Ei. Pärast uudsuse võlu kadumist tulevad traditsioonid, mida hoida.

Kas on Eestis võimalik, et jalgpalli­klubist saab asi, mis toob raha sisse?
Mulle tundub, et on. Toon näite. 2006. aastal tehtud statistika kohaselt oli Eestis 14 600 registreeritud jalgpallurit, kes mängisid ametlikult eri liigades. Neist noori oli üle üheksa tuhande. ­Arvestades, et mitte kõik need lapsed, kes käivad päevast päeva trennis, ei mängi liigades, ma arvan, tuleb harrastavate laste koguarvuks 15 000. Kui liita siia laste vanemad, 5000 täiskasvanud meest ja naist, kes pide­valt jalgpalliga tegelevad, ning ka niisama fännid ja lihtsalt toetajad ja ­sugulased, siis teeb see kokku umbes 100 000 inimest. Kui nüüd küsida, kas Eesti-suguses riigis on 100 000 pealine sihtrühm atraktiivne, siis minu arvates kindlasti on. Kui keegi räägib, et jalgpalli vastu pole Eestis erilist huvi, siis see pole õige. Huvi on, aga mäng ise on ­staadionidel madalal tasemel korraldatud. Seda pole sellele sajatuhandelisele publikule õieti pakutud.

Kas osa teie ägedast turundusest on need paar brasiillast koosseisus?
Alan Arruda, kes on ju tasemelt väga hea mängija, jäi meile möödunud aastast.
Felipe Nunesi tõime talle tänavu juurde. Ma arvan, et TVMK treeneril Sergei Ratnikovil on õigus, kui ta ütleb, et meie brasiillased on Eesti liiga ühed paremad mängumehed.

Muide, Nunes polnud enne Eestisse tulekut kunagi lund näinud. Ta ei räägi ei inglise ega loomulikult ka eesti keelt. Ta on selline ehe Brasiilia talent.

Palkasite nad spetsiaalselt publikumagnetiks?
Just. Kindlasti leiaksime sama tublisid leedukaid või venelasi, aga no keda huvitab mõni järjekordne leedukas Eesti klubis? Neid on ju niigi. Aga brasiillased toovad elevust ja ka uut jalgpallikultuuri.

Kui kallid need brasiillased siis on?
Väga kallid.

Kui kallid on Eesti oludes väga kallid?
No ütleme nii, et nad on Eesti tippmängijatega ühes hinnas.

Ka treener on brasiillane?
Jah, Fredo Getulio Aurelio. Meil on temaga viieaastane leping. Ta on tulnud Brasiilia kuni 17aastaste koondisega maailmameistriks. Ta oli ses tiimis üks treeneritest. Muide, paljud on meilt küsinud, et kust me sellise kõva mehe küll saime. See ei saa ju ometi tõsi olla.

Raske uskuda tõesti. Kust saite?
Ta sattus abielludes Soome. Elas seal 20 aastat. Ta pere on Soomes. Tänaseks on ta oma abielu lahutanud. Pikki aastaid on ta töötanud võõrsil. Näiteks Tais. ­Ehitanud üles sealse jalgpalli noortetöö. Aga nüüd tahab ta olla oma perele ­lähemal. Eestis töötades on tal hea ­võimalus ­perega suhelda.

Mis on teie eesmärk sportlikus mõttes?
Oleme öelnud, et kindlasti tahame tulla Eesti meistriks. Küsimus on, kuidas. Praegu on klubid tulnud Eesti meistriks kusagil äärelinna kunstmuruväljakul, kus selle suure võidu tunnistajaks on heal juhul kümme inimest. Mu arust on see mõttetu. Eesti meistriks tuleb tulla nii, nagu maailmas on kombeks - ilu ja glamuuriga Raekoja platsil, kus paar tuhat inimest aplodeerib meeskonnale.

Tahaksid, et tiitlit väärtustataks rohkem? Et see oleks Eesti jalgpallielu suurim sündmus?
Jah, tahaks nii. See ei tohiks olla mingi õnnetu üritus odava šampusega. Parem kulutame pisut rohkem raha ja teeme sellest ikka sündmuse.

JK Nõmme Kalju