"Mis, kas teil on siis oma jalkameeskond?" küsivad brasiillased hüsteeriliselt naerma puhkedes alati, kui tuleb juttu augustis Tallinnas toimuvast Brasiilia-Eestis sõpruskohtumisest jalgpallis.

"6 : 0 on ilus number, aga 11 : 0 on veelgi parem," näitab andunud jalgpallifänn Eder, mida ta arvab oma rahvusmeeskonna matšist Eestiga, "olgem ausad - selle mängu kaotamine olekslöök allapoole vööd ning kindel põhjus treeneri vallandamiseks."

"Jumal hoidku, kui me selle mängu peaksime kaotama," täiendab Ederit teine jalgpallifänn Beatriz ning tema silmadesse tekib ähvardav läige, "see oleks ju täielik skandaal! Mida värki, kaotasime Eestile?!"


Seda, kus Eesti asub, ei tea ligi 200 miljoni elanikuga riigis peaaegu mitte keegi. Sellest hoolimata lülitatakse ­telerid järgmise kolmapäeva pärastlõunal kell kaks paljudes kontorites ­spordikanalile, kuna rahvusmeeskonnale kaasaelamine on igale fännile auasi. Nagu paljud jalgpal­lurid läbi aegade on ­tunnistanud: Brasiilia rahvuskoondise särk on justkui mu teine nahk.

"Kui Brasiilia mängib, siis on see juba iseenesest piisavalt oluline. Kui meie meeskond mängib, siis istutakse alati koos," tõdeb Botafogo meeskonna fänn ­Paula, "pole tähtsust, kas mäng on kell kolm öösel või kaks päeval. Kes teeks tööd, kui Brasiilia meeskond mängib?"

Tõsi, mängu Eestiga kasutatakse pigem tööluusi tegemiseks kui tõsiseks jalgpallivaatamiseks.

See matš pole brasiillastele kuigi oluline, liiatigi näib meie meeskond seal pigem naljanumbrina.

"Suurimaid meeskondi me teame ja väiksemaid me võidame," räägib Eder, ja see iseloomustab hästi ka üldist hinnangut eelolevale matšile. Mäng tundmatu meeskonna vastu välistab kahjuks ka töölt puudumise -jalgpalli MMi ajal seda aktsepteeritakse.

Rahvusmeeskonnale elataksegi rohkem kaasa jalgpalli MMi või mõne muu väga olulise mängu ajal, südamelähedasemad on brasiillastele hoopis kohalikud meeskonnad.

"Tõelistel fännidel ei jäägi rahvusmeeskonna jaoks väga palju energiat üle," tunnistab Rita, kes on nõnda suur Fluminense fänn, et kirjutab koos sõpradega meeskonna ajaloost raamatut. Elu esimesele jalgpallimatšile kaasa elamas käis Rita kaheksa-aastaselt ning ta oskab peaaegu kellaajalise täpsusega öelda, millal ta mängude ajal nutnud on. Tema kapis leidub peaaegu kümme oma meeskonna fännisärki, neist kõige erilisem pärineb aastast 1988, ning ta vihkab - sarnaselt paljude teistega - hingepõhjani Rio de Janeiro teist suuremat meeskonda Flamengot. (Suuremaid meeskondi on Rios kokku neli: Fluminense, Vasco, Botafogo ja Flamengo.)

"Kõik normaalsed inimesed toetavad Flamengot," teatab seevastu Ederi vend Davi, kes on küll sünni poolest "fluminense". Jah - brasiillased saavad sündides kaasa ka lemmik-jalgpallimeeskonna, enamasti selle, mida toetab isa. Seevastu Davi ja Ederi vanemad sõlmisid lepingu: vanemast pojast Ederist saab flamengista, noorem poiss Davi kuulub Fluminense fännide ridadesse.

Ent paarkümmend aastat tagasi ostis isa kord pärast Flamengo edukat mängu vanemale pojale võidu tähistamiseks jäätist. Vaesele väikesele Davile tõusis nutt kurku. "Miks mina jäätist ei saa," nõudis poiss.

"Sellepärast, et sina toetad valet meestkonda," teatas nooremale vennale Eder, "aga kui sa oled nõus kohe praegu selle lollaka mütsi minema viskama, siis me ostame sulle jäätist!" Nii läinudki, Davi tallas mütsi tolmu ning sellest päevast alates sai temast andunud Flamengo fänn.

"Kuidas sa saad olla Flamengo fänn - sa oskad ju lugeda ja sul on kõik hambad suus," ründab Davit sellise jutu peale Beatriz ning kired vestlusringis löövad lõkkele.

Solvanguid, nii naljaga pooleks kui tõsiseid, lendab edasi-tagasi ja suurem osa neist on lihtsalt tõlkimatu sõim.

Flamengo fännid olevat enamasti vaesed jobud, samas kui rikkamad snoobid toetavad pigem Fluminenset.

Kaklus lõppeb siiski suure naeruga - jalgpall pole põhjus, miks sõpradega nugadele minna.

Kuigi kahtlemata on jalgpall üks kirglike brasiillaste kõige suuremaid kirgi.

Nii on näiteks üsna tavaline, et olulisi mänge vaadates katavad nõrganärvilisemad fännid silmad kinni, kuna rünnakute ajal muutub pinge väljakannatamatuks. Sama tavaline on nutt ning mitmepäevased depressioonid, kui lemmikmeeskond kaotab.

Fännidevahelised hõõrumised ei tähenda siiski, et vastasmeeskondade pooldajad enne mängu koos õlut ei võiks juua. Pärast mängu on õllejoomine keerulisem - ühtede ovatsioonid tähendavad teistele vihapisaraid.