Milline on Eesti majanduse tulevik?

Tartu ülikooli töörühm eesotsas Urmas Varblasega esitas neli tulevikuversiooni, mis võivad käivituda nii majanduse vindumise kui ka kiire krahhi kaudu.

Nad märgivad, et selgelt kõige eelistatavam arengustsenaarium on "Põhjatäht". Sellele arengurajale suundumine ja tema väljamängimine on aga raske. "Põhjatäht" võiks käivituda isegi pehme maandumise korral - juhul, kui riik ja ettevõtjad mõistavad ohte. Selleks on aga vaja väga tugevat ühiskondlikku teavitustööd.

Ekspress esitleb stsenaariume veidi inimlikumas "tõlkes" ja võttis nende kohta lühikesed kommentaarid tuntud spetsialistidelt.

Mis juhtub pehme maandumise korral?
Kiire (8-10 protsenti) majanduskasv kahaneb lähiaastatel mõõdukaks (3-5 protsenti). Suuremaid tagasilööke majanduses kohe ei toimu. Tööjõumahukad majandusharud tõmbuvad tasapisi kokku. Lahti lastud töötajad ei leia enam kiiresti uusi töökohti. Tööpuudus kasvab mõõduka kiirusega, kuid pidevalt. Suur osa kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid läheb välismaale tööle.

Hinnad kasvavad. Jätkub surve palkade kasvuks. See alandab Eesti ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. Tootmine hakkab üha rohkem Eestist välja minema. Väheneb välisinvestorite huvi Eestis uute ettevõtete rajamiseks. Kapitali sissevool kahaneb ja väljavool Eestist kasvab.

Riigi tulude kasv aeglustub. Eurole üleminek nihkub ebamäärasesse tulevikku.

Mis juhtub kõva maandumise korral?
Majanduskasvu aeglustumine läheb üle majandusseisakuks või majanduslanguseks. Paljudes tööjõumahukates harudes ja siseturule teenuseid pakkuvates firmas toimub järsk tootmise kokkutõmbamine. Tööpuuduse kiire kasv.

Eesti riigireitingud langevad. Paljud riskikartlikumad välisinvestorid lahkuvad. Riigi tulud kahanevad, kuid sotsiaalsed kohustused kasvavad.

Positiivse küljena teadvustub kiiresti muutuste hädavajalikkus. See annab tõuke nii ettevõtetele kui ka valitsussektorile aktiivseks uute tegevusliinide otsinguks.
Muutumiseks vajalike vahendite hankimine on raskendatud. Pikaajalised koostöökavad võivad tunduda mõttetud.

 Stsenaarium "Seisev vesi": hetkeprobleemid süvenevad

• Sisuliselt stagnatsioon. Praegused probleemid ainult süvenevad. Eesti majandusstruktuuri muutumine moodsa Euroopa päraseks lükkub pikaks ajaks edasi.
• Ettevõtlus jätkab senist, liiga aeglast ümberstruktureerumist.
  
• Inimeste muutumisvõime on väike.
  
• Riik ega ühiskond ei pea vajalikuks või ei suuda oma poliitikaid oluliselt muuta ja nende tõhusust suurendada.
• Ohtlik, sest esialgu võib kujuneda illusioon, nagu oleks hoidutud ebasoovitavatest tulemustest, kuigi tegelikult struktuursed probleemid majanduses kuhjuvad.
• Käivitub "pehme" maandumise korral.
• Ebatõenäoline "kõva" maandumise korral.
• Troostitu olukord laheneb kriisiga või aeglase paranemise poole pöördumisega pärast pikka vindumist.
  
• Kõige tõenäolisem on siirdumine tugevama või nõrgema vahekriisi kaudu "Loodusliku valiku" rajale.
  
• Põhimõtteliselt on võimalik pööre aktiivsemat tüüpi stsenaariumidele "Tühikäik" või "Põhjatäht". Pöörde võimalikkust suurendab Brüsselist tuleva toetusraha kiire kasv. Küsimus on selle oskuslikus kasutamises.

Hardo Pajula peab vindumist tõenäoliseks

Arvan, et aeglane ­vindumine on üsna suure ­tõenäosusega variant. Kui mingit suurt tagasi­lööki ei tule, siis on ju alati lihtsam jätkata endisel ­viisil, mida siis veidi siit-sealt kohendatakse. Suurim pluss on ilmselt see, et elanikkond ei pea taluma ümberkorraldustega kaasnevat töötuse hüppelist kasvu, suurim miinus vahest see, et pikemas perspektiivis jäävad saamata ka otsustavamatest sammudest loodetavasti saadavad tulud.

Keskmisele kodanikule tähendaks see stsenaarium suuremat kindlustunnet, varjukülg on aga jällegi see, et struktuursete ümberkorralduste pidurdumise tõttu tõuseb elatustase tulevikus aeglasemalt.

Stsenaarium "Tühikäik": klannimajandus ruulib

• Riik tahab ettevõtjaid abistada, kuid ei oska. Leitakse, et riik ajab mingit oma asja ning inimesed ning ettevõtted oma asja.
  
• Ettevõtjad ei mõista riigi projektide kasulikkust. Nad pelgavad, et pärast valimisi muudetakse prioriteedid uuesti ümber jne.
  
• Avaliku sektori kulud kasvavad kiiresti, kuid nende kasutegur on väike.
  
• Otsustusprotsessid politiseeritud.
  
• Klannimajandus ohustab majanduse arengut. Näiteks tuuakse madalate tööjõukulude säilitamiseks Eestisse kvalifitseeritud tööjõu sildi all odavaid ja harimata töölisi.
  
• Riigi kulutuste kasv toob kaasa vaid osa ettevõtluse lühiajalise elavnemise või osa ettevõtete jaoks kriisi tekke edasilükkamise. Võimekuse pikaajalise arendamise osas on tulemused kesised.
  
• Olulisi struktuurimuutusi majanduses ei teki või luuakse kunstlikult tugevasti toetatud oaasvaldkondi, mis toetuste lõppedes ei ole võimelised edasi arenema. Tekib nn õpitud abituse sündroom, kus pärast abi soikumist lõpeb ka tegevus.
  
• Kõik toimib projektipõhiselt. Tegemist on nn projektimajandusega.
  
• Piisavalt kaua kestnud "Tühikäigu" puhul ilmneb tõsine oht langeda tagasi "Seisva vee" või vahepeal halvenenud makromajandusliku olukorra puhul ka "Loodusliku valiku" stsenaariumisse.

Aavo Kokk: valitsus on tühikäigu juba sisse lülitanud

Tühikäik on omane kõikidele reaalselt või vaimselt suletud süsteemidele. Kui valitsussektor loob uusi asutusi ja ametikohti, et ühiskonda ja valitsussektorit ennast rohkem juhtida, siis on esimene tühikäik sisse lülitatud. Eestis on see juba juhtunud ja valitsussektoris näib juurduvat mõtteviis, et tühikäiku tuleks veelgi kiirendada.

Samas on Eestis erasektoris järjest vähem neid ettevõtteid ja inimesi, kelle eksistents ja heaolu sõltub valitsussektorist. Ükski ettevõte, kus palgad hakkavad tõusma Euroopa tasemele ja mis suudab oma kaupa või teenust müüa välisturgudel, ei sõltu Eesti valitsussektorist kuigi palju või üldse. Kuna selliste ettevõtete huvid on vähe seotud Eestiga, siis ei ole neil vaja ka pressida valitsust tühikäigu asemel produktiivsele tööle ning erasektor ja valitsussektor võõranduvad teineteisest veel rohkem kui seni.

See stsenaarium oleks eestlastele suur õnnetus. Mida rohkem need kaks sektorit oma elu elavad, seda vaesemaks ideede mõttes kumbki jääb. Lõpuks mõjutab see ka Eesti kui riigi ja eestlaste kui rahvuse konkurentsivõimet.

Plusse ma sellel stsenaariumil ei näe."

Stsenaarium "Looduslik valik": Eesti firmad lähevad uuesti müüki

• Majandus tõmbub kokku. Ettevõtted ei suuda kriisi ennetada. Lühikese ajaga lõpetab tegevuse väga palju firmasid. Alles jäävad vaid efektiivsed ja tugeva ümberkohandumisvõimega firmad.
• Ehkki ettevõtted võitlevad oma ellujäämise eest, ei vii see vähemalt esialgu nende tehnoloogilise taseme tõusule, sest firmadel on suuri raskusi selleks vajaliku raha hankimisega.
• Tööpuudus kasvab.
• Tõenäoliselt hakkab kasvama väljaränne.
• Valitsusel tekivad suured kohustused sotsiaalsete probleemide leevendamiseks, kuid neid ei soovita ega suudeta täita.
• Ettevõtete turuväärtus langeb.
• Suureneb agressiivsete välisinvestorite huvi Eesti ettevõtete omandamiseks (analoogia 1998. aastaga). Toimub järjekordne firmade ülesostmine, kuid seekord juba väga suures osas välisinvestorite endi vahel.
• Eesti positiivne kuvand välismaal mõraneb kiiresti.
• Firmade tegevus on põhiliselt individualistlik. Nad ei kasuta koostöövõimalusi riigi, teiste ettevõtete ja muude partneritega.
• Valitsus eelistab jääda kõrvaltvaataja rolli.
• Riigi roll innovatsiooni edendamisel ja majanduse ümberkohandumise toetamisel on väike (eriti võrreldes konkurentmaadega).
• Kokkuvõttes toimub suhteliselt kiire majanduse struktuuri muutumine. See taastab konkurentsivõime osas valdkondadest, kuid on Eestile väga kulukas nii majanduslikult, sotsiaal­selt kui ka moraalselt.

Villu Zirnask näeb huvitavaid ärivõimalusi

Tõeliselt metsiku loodusliku valiku teele pööramine - nagu 1990. aastate alguses - ei ole eriti tõenäoline, ärikeskkond on praegu hoopis teine. Kas või selle poolest, et on hulk eri toetusprogramme, reservfonde jms ning kapitali hankimise võimalused on palju paremad. Nende ärakasutamist võiks segada põhiliselt koostöövõimetus.

See, mida negatiivset "Looduslik valik" lihtsale inimesele kaasa toob, on autorid kenasti kirja pannud - tööpuudus jmt. Kui midagi positiivset otsida, siis võibolla see, et kuna üldises kaoses oleksid varade hinnad praegusest madalamad, tekiks võimalusi ka suhteliselt väikese rahaga äris midagi huvitavat ette võtta.

Stsenaarium "Põhjatäht": nagu laulev revolutsioon majanduses

• Stsenaariumi rakendumisel on võimalik saavutada stabiilne pidev majanduskasv, mis viib Eesti Euroopa konkurentsivõimelisemate riikide hulka.
• Ühiskond tervikuna peab aktiveeruma koostööle arengu nimel.
• Valdab positiivne hoiak tuleviku suhtes.
• Eeldab kujunenud mõtteinertsi ületamist nii riigi kui ka ettevõtluse poolt ja senisest tunduvalt efektiivsemat koostööd poliitikute, riigiametnike, ettevõtluse esindajate, haridus- ja teadusasutuste ning avalikkuse (ka meedia) vahel.
• Eesti positiivsest mainet kujundatakse pidevalt.
• Leidub piisav hulk globaalse haardega ettevõtteid, kes tunnevad maailmaturgu.
• Suureb tehnoloogiavaldkondades õppijate osatähtsus. Ettevõtlusalane õpe laieneb loodus- ja reaalvaldkondade õppekavadesse. Ärinduse, ettevõtluse ja majandusteaduse õppekavadesse on lisandunud tugev rahvusvahelise ettevõtluse mõõde. Eestis õpib piisav hulk välisüliõpilasi ja jääb siia tööle. Kasvab välisõppejõudude osakaal.
• Tagatakse paindlik töötajate ümberõpe ja ettevõtete juhtide koolitamine. Sisse tuuakse kvalifitseeritud tööjõudu.
• Ettevõtted parandavad kohta väärtusahelas. Leiduvad allharud ja kitsad valdkonnad, kus ollakse maailma tasemel tugev tegija (põlevkivienergeetika ja -keemia, meditsiiniseadmed, puitmajad jne).
• Pakutakse rahvusvaheliselt läbilöönud keerukamaid teenused (näiteks tervishoid ja hooldus; spetsiifiline turism, loometurism/elamusturism, finantsvahendus, telekommunikatsioon jms).
• Olulisel kohal on loovtööstus (sh disain, digitaalne meedia- ja filmikunst, mood) ning selle "pehmed", kuid mõjusad väljundid eri majandusharudesse.

Heido Vitsur usub, et "Põhjatäht" võidab niikuinii

Arvan, et elu ise, konkurentsitingimused Euroopas ja maailmas viivad meid tahes-tahtmata „Põhjatähe" stsenaariumini. Tema käivitumiseks on aga vaja teistsuguseid teadmisi, oskusi ja pingutusi kui need, millega harjunud oleme.
Me saame võimaluse omal moel korrata Iirimaa ja Singapuri edulugusid. Suurim miinus aga on selles, et selline valik eeldab raskete otsuste langetamist, senisest suuremaid pingutusi, riske ja nendega kaasnevaid paratamatuid kaotusi.
Peamiseks võitjaks on lihtne eestlane, sest siis hakkavad üksteise järel tööjõu pärast konkureerima sellised ettevõtted, mis toodavad praegusest enam lisandväärtust ja maksavad selle töö eest senisest suuremat palka. Ja samm-sammult laienevad need muutused tervele tööturule. Kaotajaks on eelkõige need ettevõtjad, kes ei suuda üldise tööviljakuse kasvu tempoga kaasas käia, kaotavad kasumi ja töölised. Samuti nende ettevõtete töötajad, kui nad ei suuda uut elukutset omandada.