Eesti võimalus: kolmandik tööinimestest peab nullist alustama

2007. aasta märtsis ennustasite, et 2009. aasta keskpaigaks ei saa 50-100 tuhat inimest jätkata tööd senise või suurema tasuga. Samal ajal kirjutasid rahandusministeeriumi "kuuse-taadid" oma prognoosis, et "eratarbimise kasvutempo ja kinnisvara väärtuse tõus mõjutavad tarbimisvalmidust positiivselt". Millistele andmetele te oma pessimismis tuginesite?

Esiteks, vaatasin, kust pärineb tootmisettevõtete tulu ja kasum. Välisturult 75% käibest ja Eestist 75% kasumist. Eriti võis sellist jaotust näha ehitusturuga seotud ettevõtete puhul.

Teiseks, uusi maju soetasid inimesed, kelle jaoks majalaenu võtmine on selgelt liiga riskantne - inimesed, kelle pere netosissetulek võis jääda isegi alla 15 000 krooni kuus. Kusjuures niigi palju teeniti vaid seetõttu, et kinnisvarapalavikuga tekkinud tööjõupuudus surus palgad üles.

Arvestuseks piisab lihtsast loogikast - kui palju raatsib üks pere oma sissetulekust kulutada ehituse ja kinnisvaraga seotud teenuste peale? Jämedalt võib arvestada, et ühe ehitaja ülalpidamine nõuab vähemalt kuue leibkonna panust.

Kusjuures ehitaja sissetulek peab olema proportsioonis talle tööd andvate inimeste sissetulekuga. Eestis on alla 50 000 inimese ehk alla 30 000 pere, kelle sissetulek on miljonilaenu võtmiseks piisav. Eestisse ei mahu mitte mingi valemiga 20 000 kroonise palgaga ehitajaid või tööstustöölisi rohkem kui 10 000, kokku võiks selle valdkonna inimesi olla maksimaalselt 60 000.

Te nägite seda ette, et mull peab lõhkema?

Tippajal püüdis kinnisvara ja ehituse kaudu kuldkalakest 130-150 000 inimest. Seda on üle arvult ligi kolm ja ambitsioonilt pea kümme korda enam, kui ülejäänud ühiskond elanike arvu ja elatustaseme poolest välja kannaks.

Statistikaameti avalikest andmetest on näha, millal ja kui suures ulatuses raha ning inimesed ümber jaotusid.

Kui makromajanduslikult vaadata, siis vankuma lõi poole maailma majandus, mitte ainult Eesti oma.

Ma hoiaks maailmas toimunu ja Eestis toimunu selgelt lahus. Eesti ettevõtlust käsitledes võib makromajanduse päris ära unustada. Meil on igas valdkonnas paar-kolm tegijat. Kui üks loobub või eksib, ongi valdkond kadunud.

Praegunegi olukordki tuli ju peaasjalikult sellest, et paari-kolme panga juhid läksid üksteisega konkureerides arust ära ja kloppisid Ameerikast laenatud rahaga kogu ühiskonna vahtu. Tüüpiline karjaefekt, mida igal elualal ette tuleb.

Üksikud ettevõtjad teevad otsuseid suhteliselt ebaratsionaalselt. Küll võtavad üldises voolus liigseid riske, küll jätavad poliitilistel või mugavuspõhjustel vajalikud sammud astumata. Kui väiksemate ettevõtjate puhul võib seda loomulikuks pidada, siis see on küll kummaline, kui kolme rahvusvahelise panga juhid eiratavad ilmselgeid fakte, millest kellelgi ei saa olla pankuritest paremat ülevaadet. Pankadel võiks olla mehhanismid mitte ainult klientide moosimiseks ja karistamiseks vaid ka juhuks kui pangajuhid kollektiivselt ära pööravad

Te olete ennustanud, et töötute armee võib minna kuni 200 000-ni.

Töötuid tööealisi nii palju ei tule. 200 000 oli inimeste hulk, kelle jaoks raha ei jätkuks, kui ülejäänud ühiskond kulutaks endises rütmis. Tänaseks on ühiskond niipalju kulutusi ümber jaotanud, et 200 000-st "liigsest" on järel 80 000. Tänases seis us ületavad aastased kulutused umbes 8 miljardi jagu aastast sissetulekut. Eraettevõtted on oma panuse vallandamiste ja palgalangetamiste rahavoo ümberjaotamisse ehk valgekraede keeli kohandumise kaudu andnud.

Suurem osa probleemse kaheksa miljardi ümberjaotamises on valitsusel. Kui rahva kogusissetulek on 2005. aasta tasemel, aga kellegi sissetulek on 2005. aasta tasemest tunduvalt kõrgemal, siis keegi peab teenima toonasest tasemest vähem. Kui väga palju inimesi teenib 2005. aastaga võrreldes rohkem, saab raha kõigi eelduste kohaselt mingi aja pärast otsa. Arvan, et 2008. aasta sissetulekute tase koos normaalse tööhõivega saavutatakse Eestis 2014.

Te nägite ette, mis juhtuma hakkab, kui paari aasta eest pangad suisa jõuga laene peale pressisid?

Teadlikult mitte. Aga kui oled ameti tõttu pidanud igasuguseid protsesse arvudes kirjeldama, tekib teatud tunnetus, kust jookseb kriitiline piir või millise muutuja arvestamisel on tehtud viga.

Kui võrdled oma senist sissetulekut väljaminekutega ja sama taseme ja positsiooniga inimeste rahaseisu, vaatad üldist ja perega seotud olukorda, kui palju nõuavad olemas- või plaanisolevad lapsed ja muid olulisi asju, võib ju kõhutundejärelduse teha. Kui pere netosissetulek jääb alla 25 000 kuus, pole minu arust majalaenu peale mõtet isegi mõelda.

Kui teie jääksite praegu töötuks, kuhu te vaataksite?

Iga inimene saab vaadata senisele töökäigule ja suhetele, saadud kogemustele ja omandatud oskustele, perele.

Otsiksin inimesi, kellega koos tekiks teineteist täiendav klapp. Ma ei oska väga head nõu anda inimestele, kelle laenukoormus käib juba praegu üle jõu.

Teie olete kindel oma hariduses, erialas?

Ei ole kindel, sest ma ei tea, mis tuleb. Võib juhtuda, et minu profiilile vastavaid tehaseid lähiaastatel Eestisse ei rajata. Võib ka juhtuda, et kümne aasta pärast räägivad noored tööletulijad täiesti teist keelt ning ma ei suuda harjumuspärast praktikat rakendades tõhus olla. Igaüks on kunagi täiesti nullist pihta hakanud. Tänases seisus arvan, et umbes iga kolmas inimene peab lähema paari aasta jooksul selle tee ette võtma. Sõltumata tegevusalast.

Mis suunas selline inimene peaks mõtlema, kuidas arvutama, et end null-punktiks ja uueks eluks ette valmistada?

Üsna turvaline on olla seltskonnas, kus leidub ka veduritüüpi ettevõtlik inimene. Tasub pingutada, et sellist pesa leida. On aeg, kus sobiva klapiga inimeste pundid võivad imet korda saata. Just koos üritades ja üksteist täiendades.

Pole mõtet minna jutuga, et "kuule, ma tulen sinu juurde tööle", vaid pigem pakkuda oma oskusi, teadmisi ja iseloomu, et konkreetseid asju käima lükata. Ei ole tarvis peljata, kui ise pole ettevõtja olnud. Paljudele liidritele meeldibki, kui kambas on tagaplaanile hoidvad inimesed. Samamoodi võib nohik ohjes hoida erakordselt võimekat tiimi. Edenemist on oodata just üksikute inimeste pöördumisest teisele alale, uutest gruppidest ja suhetest.

Seepärast ei suuda ma ette kujutada, et valitsuse panusest võiks arengusse otsustavat vunki tulla.

Meil oleks vaja uut ettevõtlusalast teeme-ära-kampaaniat?

Miks mitte. Eeldused on paremad kui kümne aasta eest. Ettevõtete ärikorraldus on jõudsalt Lääne-Euroopa tasemele lähenenud. Kultuuri muutus on täiesti ilmne, kuigi Lääne-Euroopa omast veel kaugel. Ehk on isegi parem mitte o lla Lääne-Euroopa ettevõtte koopia.  Uute tiimide kujunemiseks, et raha kiiremini Eestist läbi liikuma saaks, võiks talgutest abi olla küll.

Ettevõtjad peavad ümber orienteeruma?

Ettevõtjad ei pea midagi tegema. Ettevõtjale ei saa ette heita, kui ta praegu, pärast aastatepikkust punnitamist ja nüüdset litakat, seadmed maha müüb ning aastaks-paariks lipsu lõdvaks laseb. Loomulikult ei lase vaim paljusid ettevõtjaid nii talitada. Neil on ilmselt niigi selge, et 2005-2008 lähema paarikümne aasta jooksul - vähemalt ehituse ja kinnisvara vallas - vaevalt kordub.

Mõnes analüüsis väidetakse, et languse põhi on käes, teises jälle, et langus ja põhi kestavad veel kaua.

Neil, kes ütlevad, et põhi on peaaegu käes ja kohe-kohe hakkab paremaks minema, on tõenäoliselt õigus - nende endi vaatevinklist. Ent on palju inimesi, kelle jaoks pole põhi kaugeltki käes. Kui imet ei juhtu, siis lähema viia aasta jooksul töötute arv 50 000-ni ei lange.

Sissetulekuta inimeste olukord läheb halvemaks. Nende olemasolu ei lase ka teistel edenemist nautida.

Ettevõtetest on mõned väga heas seisus, aga leidub ka selliseid, kelle klient välismaal pole veel omi äriprotsesse optimeerinud. Näiteks võib juhtuda, et mõni Prantsusmaa traktoritootja avastab, et tema tütarettevõttel Hispaanias on tekkinud vaba võimsust. Sellises olukorras kaotab Eesti käigukangitehas koos nuputreialist allhankijaga turu järsku ja vältimatult ning Eesti traktoritööstussektor kaotab kolmandiku oma mahust.

Kui inimestel oleks mingi raha tagavaraks, võiks olukorda käsitleda sarnaselt USA akadeemikutele ja töösturitele.

Nende seas käib kõva avalik diskussioon: sajad tuhanded töökohad kaovad. Mõni arvab, et see on paha-paha. Teine pool näitab, et needsamad inimesed töötavad kuskil mujal, teevad midagi tulusamat. Et inimesed leitakse ressursina ikkagi üles. Küll Eestiski leitakse.

Riigile me loota ei saa, peab hakkama ise tegutsema - mis oleks need uued suunad?

Alustamise jaoks oli teeme-ära-mõte täitsa hea mõte. Talgud ekspordisuutlike tiimide kokkupanekuks. Koostööst saab igasuguseid asju korda saata. Arstide-õpetajate-ametnike jaoks ei juhtu tõenäoliselt midagi katastroofilist, võib-olla vähendatakse palka, aga alla 2005. aasta taset ta ikka ei kuku ning töökohtade arv drastiliselt ei vähene.

Neile, kes on töö kaotanud, on olukord muidugi teine. Paraku on paljud asjad mitmeks aastaks ette ära tehtud.

Neist kõige ebameeldivam - inimesed ja ettevõtted on reserveerinud suure osa lähiaastate sissetulekust pangamakseteks. Raha liigub suurelt jaolt tagasi nendele, kelle käest pangad meeltesegaduses raha võtsid. Eestisse jääb vähe.

Aga koondatud palgatöölised - mis neil teha?

Suurel hulgal inimestel saab rahatagavara lähiajal otsa. Nende inimeste arv on üle 50 000 ning valitsuse senise tegevusetuse - pikemaajaliste töötute suure hulgaga toimetulekuks pole mingit plaani näha - põhjal võib karta, et umbes 30 000 tööealist läheb välismaale. Eriti nukker on see, et tõenäoliselt 10 000 koos lastega enam tagasi ei tulegi. Ära kaotada kahe aastakäigu sündinud tähendab 5% vähem oma inimestest maksumaksjaid aastal 2020. See on minu arust kolme viimase valitsuskoalitsiooni koordineeritud tegevusetuse kõige valusam tulemus. Kujutan ette, et Jaapanis teeks peaminister sellise asjade käigu juures harakiri.

Eestis on au ja väärikus poliitilisel maastikul ilmselt ainult visuaalsed atribuudid.

Te olete oma prognoose ka valitsuse liikmetele edastanud. Kuidas teie mõteavalduste peale on reageeritud?

Praeguse seisu järgi otsustades on poliitikud ilmselt lähtunud kaalutlustest, millel minu toona ja tänavu viidatud probleemidega pole palju tegemist. Samas ilma otsustusprotsessis osalemata ja tausta teadmata on mul ohtlik midagi kriitilist öelda, retooriline nätakas on kiire tulema. Küll aga paistab ilmselgelt välja, et poliitilise tegevuse keskne eesmärk on häälte arv valimistel ning toetusprotsent valimistevahelisel ajal. Deklareeritud hüved ja stabiilne majanduskeskkond on maskeering. Kas leidub võtet, millega stabiilse majanduse sõnumit rohkem naeruvääristada kui käibemaksu tõstmisega? Valitsus andis sõnumi, et ükskõik mil moel te raha plaanite teenida, palju või vähe, säästlikult või raisates, meie võtame oma ja nii palju kui tahame. Käibemaksu tõus nullib hetkega mõju, mis saavutati paljuleierdatud tulumaksu langetamistega.