Eesti Panga salapakt krooni ja pankade päästmiseks

Kaks nädalat tagasi teatas Eesti Pank ühest salapärasest nn ennetavast kokkuleppest. Sellele kirjutasid alla Eesti Panga president Andres Lipstok ja Rootsi keskpank.

Lepingu kohaselt annavad rootslased meile kuni kümme miljardit Rootsi krooni - ehk 14 miljardit Eesti krooni. Tehingu üksikasju, muuhulgas lepingu kestust, osapooled ei avalda.

Ühe teooria kohaselt on tegemist Molotovi-Ribbentropi pakti stiilis salakokkuleppega. Rootslased ostsid oma kommertspankade päästmiseks kümne miljardi SEKi eest lubaduse, et Eesti ei devalveeri krooni.

See väide on jumekas.

Eesti pangaturul laiutavad kaks rootslastele kuuluvat panka: Swedbank ja SEB.

Krooni devalveerimise korral saaksid mõlemad miljardite ulatuses kahju. Eesti firmad ja inimesed ei jõuaks enam laene tagasi maksta. Koguni 86 protsenti siinsetest laenudest on välja antud välisvaluutas, peamiselt eurodes.

Pankade huvides on devalveerimist igati vältida.

Swedbanki uus tegevjuht Michael Wolf ütleski Ekspressile, et tema pank toetas sellise lepingu sündi.

Mitte ainult Lääne ja Põhjala analüütikud, vaid ka Toompea poliitikud sahistavad viimasel ajal võimalusest, et krooni devalveeritakse vähemalt 30 protsendi võrra.

Eesti ettevõtted sõlmivad üksteisega üha rohkem lepinguid eurodes ning sokutavad lepingutesse klausleid kursi muutumise puhuks.

Peaministri ootamatu avaldus
Võimud pingutavad kõvasti, et devalveerimisjutud ei muutuks isetäituvaks ennustuseks.

Muuhulgas oli just sellest kannustatud peaminister Andrus Ansipi möödunud nädala neljapäeval tehtud avaldus, et krooni võib juba tuleva aasta juulis asendada Euroopa ühisraha euro.

Valitsusjuht tunnistas samas ausalt üles, et tema jutt ei olnud kooskõlastatud teiste parteidega ega Eesti Pangaga: "On tekkinud mitte ainult minul, vaid ka paljudel teistel mõte, mida me veel ei ole omavahel arutanud."

Järgmise päeva hommikutelevisioonis rõhutas Ansip, et "eurot on meil muuhulgas vaja ka selleks, et kõik need devalveerimise jutud lõpeksid".

Ees ootab pankade natsionaliseerimine?
Teine teooria on esimesele risti vastupidine: hoopis eestlased pressisid rootslastelt abilubaduse välja.

Nad ähvardasid, et kui rootslased ei teata turgude ja rahva rahustamiseks avalikult, et tulevad meile häda korral oma miljarditega appi, siis võivad eestlased raskuste korral Swedbanki ja SEB siinsed harud riigistada ja need mõnele konkurendile muust riigist maha müüa.

Selleski jutus on jumet.

Rahandusministeerium valmistab praegu ette seaduseelnõu, mis lubab riigil raskustes pangad sisuliselt tasuta üle võtta. Samamoodi nagu lätlased tegid Parexiga.

Pangaomanikud võivad küll kohtusse pöörduda ja selle kaudu tagantjärele kobedamat hinda nõuda, kuid see ei takista pankade riigistamist.

Riigistamine oleks rootslastele totaalne katastroof, sest nad on siinse turuosa võitmise nimel kulutanud kümneid miljardeid kroone. Kogu pingutus lendaks natsionaliseerimise korral uppi ning tekitaks orkaani Baltikumi ja Põhjamaade finantsringkondades.

Ehk rakenduks skeem, mida Hansapanga endine juht Indrek Neivelt kord naljaga pooleks kirjeldas: suur osa kinnisvarast läheb halbade laenude katteks pankadele ja pangad ise Eesti riigile ning siis hakkab riik panku erastama.

Välismaal kardeti Läti jama kordumist
Kolmandat moodi vaatasid lepingut välismeedia ja -analüütikud. Neile meenus kohe, et Läti keskpank teatas enne jõule samalaadsest kokkuleppest, millega sai laenata Rootsi ja Taani keskpankadelt lattide vastu eurosid.

Läti riik oli kukkunud selleks ajaks täiesti käpuli. Riigikassas haigutas tühjus ning keskpanga välisvaluutareservid kahanesid meeletu hooga. Laenulepingut Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF) polnud veel sõlmitud.

Riia vajas hädasti abi ja Põhjala riigid pakkusid seda.

Ja nüüd saabus peaaegu samasugune uudis paipoiss Eesti kohta! Välismeedia võttis seda kohe märgina, et meil on asjad väga hapuks läinud.

Kusjuures Eesti leppe maht on Läti omast märgatavalt suurem - meie oma on tsipa üle 14 miljardi Eesti krooni, neil veidi alla 8 miljardi.

Eesti Panga asepresident Andres Sutt viskus kohe Eesti maine päästmisele ja selgitas Lääne ajakirjanikele, et tegemist pole mingi kiireloomulise rahapuudusega nagu Lätis. Vaid ekstratagatisega pankade raskuste puhul, kusjuures selle kasutamise tõenäosus on üliväike.

"Rääkisin neile, et see on nagu auto, millel on juba neli turvapatja, ja siis ostate veel kaks turvapatja lisaks," ütles Sutt Ekspressile.

Valuutakomitee piirab Eesti võimalusi
Neljandat moodi näeb salapärane leping välja siis, kui uurida avalikke dokumente, mis seisavad Rootsi riigipanga Riksbanki ja IMFi veebikülgedel.

Selgub, et juba detsembris 2006 kirjutas Andres Lipstok koos Läti, Leedu ja Rootsi kolleegidega alla memorandumile, mis räägib koostööst, kui finantskriis tabab mõnd siin tegutsevat pangagruppi.

Memorandumi lisa A täpsustab, et need pangagrupid on Swedbank ja SEB.

Too paber ütleb, et raskuste korral peaksid pangagrupid üritama ise hakkama saada. Ja alles seejärel annavad likviidsusabi keskpangad.

Just siin ilmneb Eesti haavatavus ja vajadus rahvusvahelise koostöö järele.

Tavalises riigis saab keskpank laenu anda hätta sattunud pankadele, kellel ei ole raha hoiustajate nõuete täitmiseks. Keskpanka nimetatakse seetõttu viimaseks laenuandjaks, sest pangad pöörduvad keskpanga poole tavaliselt viimases hädas.

Eesti Pangal on selline võimalus kärbitud. Meil kehtib jäik valuutakomitee süsteem, mis sai tuntuks peamiselt Briti kolooniatest. Aastail 1918-1919 rakendas valuutakomiteed ka antibolševistlik Põhja-Venemaa valitsus, kes sidus oma raha Inglise naelsterlingiga.

Valuutakomitee ei saa pankadele piiramatult laenu anda. Põhimõtteliselt tõstab see rahasüsteemi usaldusväärsust (kroon on tagatud), kuid erakorralistel juhtudel jääksime hätta. Üleilmse finantskriisi tõttu on vajadus viimase laenuandja järele Eestis ainult kasvanud.

Ja siin tulebki mängu leping rootslastega.

Rootslased võtsid endale kohustuse, et kuna Eesti ei saa häda korral raha juurde trükkida ega pankadele laenata, siis me teeme seda nende kaudu.

Rootsi riigipank laenab meile suurima häda korral kuni kümme miljardit SEKi ja Eesti Pank annab vastu 14 miljardit EEKi (siis on täidetud valuutakomitee nõuded). Lõppkokkuvõttes peaksid selle operatsiooni kinni maksma võimalikud abisaajad (loe: Swedbank, SEB).

Kuid see pole tegelikult esmatähtis. Eestile on oluline, et meie pangandus on tugev ja töötab tõrgeteta.

Eestlased ei jaksa enam panku orjata

Tähtajaks tasumata pangalaenud, protsentides kogu laenuportfellist
Jaanuari lõpuks oli viivislaenude kogujääk kasvanud 23,5 ­miljardi kroonini. See moodustas 9,1 protsenti kõikide pankade laenuportfellist kokku ehk seis hapude laenude osas on peaaegu sama hull kui nn Vene kriisi ajal kümme aastat tagasi (tipp oli augustis 1999 - 10,7 protsenti).
Õigeks ajaks tasumata kodulaenude kogusumma oli 7,7 miljardit krooni, mis teeb üle 5700 krooni iga eestimaalase kohta, imikud ja vanurid kaasa arvatud.
Hoopis räigema intressiga hapuks läinud tarbimislaenude "arve" on ligi kaks miljardit krooni ehk peaaegu 2000 krooni elaniku kohta.

allikas: Eesti Pank