Eesti palgad, Soome hinnad

Kui viimase aastakümne jooksul on toidu hinnad tõusnud mõõduka tempoga ja hinnatõus ei ole sotsiaalseid probleeme tekitanud, siis alates 2007. aasta teisest poolest on olukord muutunud. Peab olema täiesti ignorantne, et mitte märgata, kui palju igapäevane toit viimase aasta jooksul on kallinenud.

Statistikaameti andmetel olid toidu hinnad detsembris 15 protsenti kõrgemad kui aasta tagasi. Halb on see, et enam on kallinenud need kaubad, mis on madalama sisse­tulekuga ja lastega perede igapäevases ostukorvis. Nii on suurem hinnatõus tabanud piimatooteid, ilma milleta lastega pere hakkama ei saa. Järgnevalt mõningaid näiteid kodumaiste toiduainete kallinemisest Eesti tavakaupluses 12 kuu võrdluses. Vt tabel 1.

EKI hinnavaatlused näitavad, et säästukaupluste hinnatõusud on olnud kiiremad kui tavakauplustes ja mõne kaubagrupi osas ületab säästukaupluste hinnatase kohati juba tavakauplusi. Vähemaks on jäänud nn odavama kaubagrupi kaupu.

Toidukaupade kiire hinnatõusu algtõuge tuli maailmaturult. Aastaga on maailmas oluliselt kallinenud enamik põllumajandussaadusi: piim, teravili, õlikultuurid, munad, ning teravilja kallinemise tagajärjel kallineb ka liha. Hinna­tõusu põhjused on nõudluse prognoosimatu kasv (sh bioenergia tootmiseks) ja pakkumise piiratus (osalt tingitud ikaldusest, osalt mitmetest riiklikest pakkumist piiravatest põllumajanduspoliitikatest). Näib, et üldine maailma rahaturgude ebakindlus on üle kandunud toiduturgudele ja ka väiksemad nõudluse-pakkumise tasakaaluhäired viivad järskude ja ettenägematute hinnamuutusteni.

Põllumajandustoorme hinnatõus, mis on toimunud viimase aasta jooksul kogu maailmas, on riigiti tarbijate ostukorvi mõjutanud väga erinevalt. Järgnevas tabelis on toodud Eurostati andmed selle kohta, kui palju on 12 kuu jooksul toidukaupade tarbijahinnad Euroopa Liidu riikides kerkinud. Euroopa Liidus keskmiselt tõusid toidu jaehinnad 12 kuuga 5,2 protsenti. Vt tabel 2.

Tabelist nähtub, et eriti tuntav hinnatõus on toimunud Euroopa Liidu vaesemates uutes liikmesriikides. Osalt saab seda põhjendada loomuliku konvergentsiprotsessiga, sest olid ju toidu hinnad neis riikides vanadest riikidest madalamad. Nii oli Eurostati andmetel Eesti toidukaupade hinnatase (hinnatõusu eelsel) 2006. aastal 75 protsenti Euroopa Liidu 27 riigi keskmisest hinnatasemest.

Euroopa kõige kallima toiduga riigid olid Taani, Iirimaa ja Soome. Kõige odavam oli toit Bulgaarias, Leedus ja Slovakkias.

2007. aastal tegi Eesti väga pika sammu Euroopa rikkamate riikide hindadele lähemale. Toormehindade tõus ja hindade konvergents on aga kiirele hinnatõusule vaid osaline seletus. Väga suur mõju on Balti riikides hinnatõususule avaldanud üldine kõrgkonjunktuur ja Euroopa vanadest riikidest tunduvalt kiirem palgatõus. See tõstis ühelt poolt nii toiduainetööstuste kui kaupluste palgakulusid. Teiselt poolt tekitas sissetulekute kasv suures hulgas tarbijates tunde, et toidukaupade hinnatõus ei ole oluline probleem ja tarbija kaotas oma turgu tasakaalustava rolli. Selline tarbimiseufooria tekitas olukorra, kus hindu oli võimalik tõsta rohkem, kui oli ettevõtjate kulude tõus, ja toiduainetööstuste kasumlikkus suurenes 2007. aasta teisel poolel kenasti.

Maailmas on viimastel aastatel olnud trend, et jaekaubandus on hinnakujunemisahelas (tootja, tööstus, kaubandus) olnud kõige tugevam ja domineerivam osaline ning hoidnud tootjate meelepahaks sageli sisseostuhindasid võimalikult madalal. Situatsioonis, kus turul nõudlus kohati ületas pakkumist (meenutame, kuidas kauplustes lõppes otsa või ja õhtutundidel võisid toiduriiulid kaubast päris hõredad olla) ja tarbija hindasid ei vaadanud, olukord mõneti muutus. Viimase poolaasta jooksul võttis jaekaubandus väga kergelt vastu tööstuste hinnatõstmise ja tarbijad omakorda läksid hinnatõusuga kaasa.

Hindade analüüsil ei tule jälgida mitte ainult hindade muutumise kiirust, vaid ka hinnataset. Kui hinnatase muutub võrreldes konkurentidega liialt kõrgeks, hakkab vähenema ettevõtte turuosa ja halvenema konkurentsipositsioon. Eestlane küll eelistaks eestimaist, aga kui kodumaine toodang on oluliselt kallim kui importtooted või samast hinnaklassist, aga halvema kvaliteediga, siis hakkavad paljud ostma välismaist. Nii on viimasel poolaastal suurenenud piimatoodete import.

Viimasel nädalal on palju vastukaja tekitanud EKI igakvartaalse võrdleva hinnavaatluse tulemused, kus selgus, et Tallinna kaupustes olid detsembris 44 toote hulgas juba 14 toote hinnad kõrgemad kui Helsingis. Osa tootjaid muretses, kas selline info ei kahjusta nende mainet. Ma muretseksin hoopis selle pärast, et meie jaehinnad hakkavad praegu jõudma rikaste riikide taseme lähedale, aga tööstuste ning kaupluse töötajate palgad on ikkagi mitu korda väiksemad kui näiteks Soomes või Hollandis.

Mis saab meie hindadest veel siis, kui peame palku jätkuvalt tõstma (ja kui me soovime tööjõuturul konkureerida, siis seda tuleb teha). Lahendus saab olla vaid see, et tootmine peab muutuma efektiivsemaks ja kogu kulude kasvu ei saa hinna kaudu tarbija õlule veeretada.

Turumajanduslikes riikides riik otseselt ei sekku toidu hinnakujundusse (kaudselt ta põllumajandustoetuste abil seda siiski teeb). Mida riik aga peab kindlasti tegema, on kindlustada turu läbipaistvus ja konkurentsi toimimine. Põllumajandusministeeriumi tellimusel on Konjunktuuriinstituut üles ehitanud turuinfo süsteemi, kus regulaarselt kogutakse hinnainfot nii tootjatelt, töötlejatelt kui ka jaekaubandusest. Edastame iga nädal Eesti info ka Brüsselisse ja vastu saame info teiste riikide hindade kohta. See teave on kõigile huvilistele kättesaadav ja sooviks, et seda rohkem kasutataks. Ka ajakirjanduses hinnainfo avaldamine ja tarbijate informeerimine on väga vajalik, sest vaid nii saab tarbija teha mõistikke ostuotsuseid ja jaburalt kallite kaupade puhul ka ostust loobuda.

Mis saab edasi? Analüütikud on väga ettevaatlikud maailmaturul toidu hindasid prognoosides. Praegu tundub, et mitmed maailmaturul kaubeldavate piimatoodete hinnad hakkavad langema. Nii on näiteks lõssipulber viimastel kuudel Euroopas odavnenud 44 protsenti, täispiimapulber 25, või 35 protsenti. Kui maailmaturu hinnatase muutub vähem atraktiivseks, siis tõuseb jälle tööstuste huvi siseturu vastu. Siseturul on tarbija aga muutunud valivamaks ja hinnatundlikumaks. Eluasemekulude kiire tõus, transpordi kallinemine, suur laenukoormus, ootamatu maamaksu tõus söövad tarbijate rahakoti õhemaks ja ilmselt tuleb mõnevõrra muuta ka toiduostusid. Osalt saavad tarbijad vähendada toidu ostukoguseid. Igasugune säästlikkus ja mõistlik tarbimine on positiivne. Osaliselt muudetakse ostude struktuuri. Mõne pere jaoks saab juustust kahjuks jälle luksuskaup. Võib ka prognoosida, et tarbijate majandusliku kindlustunde langus vähendab üldist ostuaktiivsust, turul konkurents teravneb ja senini galopeerinud hinnatõus pidurdub. Hoolikalt hinnasilte lugev ja teadlik tarbija on parim pidur hinnatõusule.

Autor on EKI direktor