BMW X6 kui turutõrge

No ja siis? Kuidas saab olla midagi ebasoovitavat selles, et suur hulk tublisid inimesi võib ennast premeerida "elegantselt suursuguse sportkupeemaasturiga"?

Peavoolu majandusteoorias peetakse täiusliku konkurentsiga vaba turgu tõhusaimaks ressursside ümberpaigutamise mehhanismiks. Selle juurde käib arusaam, et igaühel on vaba voli kasutada oma sissetulekuid just temale meelepärasel moel. Kadunud Milton Friedmani jälgedes on selles sügavalt veendunud ka eestimaalased.

Mida vanemaks aga Friedman sai, seda enam hakkas ka tema rääkima vaba turuga seotud probleemidest.

Kõik on hästi niikaua, kuni ühe inimese (või firma) ette­võtmised ei avalda mõju selle ettevõtmisega mitteseo­tud tegelastele.

Paraku on tihtipeale teisiti. Näiteks olete ostnud endale uue stereo ja võtate sellest viimast kuni varajaste hommikutundideni, häirides naabrite öörahu. Teie heaolu tagaajamine kahandab nende heaolu, kellel ei peaks olema teie uue muusikakeskusega mingit pistmist.

Sellist nähtust nimetatakse majanduskeeles välismõjuks. Ühe inimese käitumine mõjutab ka teiste olukorda. Välismõju omakorda on üks turutõrke liike, sest välismõjude olemasolu korral ei anna vaba ja reguleerimata käitumine optimaalset lõpptulemust. Seega annab turutõrge põhjust regulatsioonideks, kas siis avaliku võimu või - antud juhul - korteriühistu poolt. Ikka selleks, et ühiskondlik heaolu oleks maksimaalne.

Turutõrkena käsitletavaid välismõjusid esineb ka autode puhul. On lihtsalt mõistetav, et suure mootoriga lõbusõidukid tarbivad mõttetult palju kütust ja saastavad õhku. Ülemäärane kütusetarbimine kergitab nafta hinda ning süsihappegaas soojendab väidetavalt kliimat.

Nende negatiivsete välismõjude vähendamiseks praktiseeritakse tsiviliseeritud maades kütuseaktsiisi ning eri sorti automakse. Kes rohkem tossutab, see rohkem maksab, ja tihtipeale progresseeruvalt.

Välismõjuga kaasnevat heaolu kadu ei hüvitata küll otseselt tossu või soojeneva kliima ohvritele, kuid kütuseaktsiis ja automaksud aitavad piirata põhjendamatut priiskamist.

Sellega aga uhkete autode välismõjud ei piirdu. Võib küll väita, et naabri uut sportkupeemaasturit on meeldivam vaadata kui tema vana Moskvitši, kuid samas paneb see mõne päevinäinud väikeauto omaniku naabriga võrreldes suhteliselt kehvemasse positsiooni. Seega võib ühe inimese heaolu avalikult eksponeeritud järsk tõus mõne kadeda naabri suhtelist olukorda halvendada.

Kuid kadedus - olgugi et heaolu pärssiv tunne - pole ilmselt piisav argument riiklikuks sekkumiseks.

Asjalood on aga nii, et paljude kaupade tarbimine on pigem sotsiaalne akt kui otseste ja hädapäraste materiaalsete vajaduste rahuldamine mõistlikkuse piirini. Seda peaksid riide- ja autopededest eestlased (väljendi autorlus ei kuulu allakirjutanule) eriti hästi teadma. Kõigile näha olevate kaupade tarbimine positsioneerib tarbija ülejäänud kodanike silmis ühiskondliku hierarhia sellisel astmel, mida jõukus võimaldab ning positsioneerimisvajadus nõuab. Nii inimlikust kui ka loomalikust aspektist on selline käitumine igati mõistetav, sest "kultuuriline" ja bioloogiline reprodutseerimine õnnestub paremini kõrgemal sotsiaalmajanduslikul tasemel olijatel (Bourdieu, Darwin).

Majanduslikult seisneb probleem selles, et kiirelt rikastunud usinate kaaskodanike kõrge eksponeeritud tarbimistase tõmbab kaasa ka neid, kes seda endale lubada ei võiks ega tahaks. Ja mitte ainult autode osas. Kuid nad peavad, sest väärikus vajab säilitamist.

Väiksem sotsiaalne surve prestiižikaupade tarbimiseks aga jätaks rohkem vahendeid teiste väärtuslike kaupade jaoks, milleks võib olla kas või vaba aeg.

Soome riik, mille konkurentsivõime on hea ja eelarve ülejääk mullu viis protsenti, kasseerib iga võimsama BMW X6 eest oma tuludesse üle poole miljoni krooni (lisaks käibemaksule), eelarvekitsikuses vaevlev Eesti riik mitte midagi. Ülevoolava tarbimisvõime osaline suunamine reaalsete konkurentsieeliste loomiseks võiks kaasa aidata meie Nokia otsinguile, millega ühtäkki jälle on kiire hakanud.

Loo autor on makromajanduse analüütik.