Jõuluvana: gaasi näkku ja jalaga makku!

Ma hüüdsin talle: "Suits toob poorid näkku!"

See oli viga, ma sain sellest kohe aru. Kurat, see oli viga! 

Vaata, asi oli selles, et sügisel olid olnud filmivõtted - "Soovide puu" - oled sa seda filmi näinud? Mina veel ei ole. 

Ma olin filmivõtetel massistseenis ja vahepeal, kui oli kohvipaus - pakuti kohvi ja midagi oli seal näksimist ka -, siis ma sattusin ühe kena daamiga lähestikku kohvi jooma. Ta soris käekotis ja avastas, et suitsud otsas. Sosistas mulle, et äkki küsite sõbra käest?!

Läksin ja küsisin Juku-Kalle Raidi käest kaks suitsu ja andsin daamile. Ise veel ütlesin, et suits toob poorid näkku - noh, niimoodi naljaga pooleks. 

Daam naeris ja lõi käega, ah, pole midagi! 

Meil oli temaga tore kontakt, aga ma ei hakanud telefoninumbrit võtma. Ma ei tea nime ka! Vaatasin - daamil abielusõrmus sõrmes, mis ma, vana mees, abieluinimesega jandin, eks ole. Ja temal olid sirged juuksed.   

Ja nüüd, mitu kuud hiljem Stockmanni ukse peal oli mul tunne, et see on sama naine kes filmivõtetel. Ega ma muidu poleks hüüdnud. Aga ei olnud. See oli Stockmanni töötaja, ma tean nime ka. Tõmbasin juba kopsud õhku täis, et vabandage, ajasin kellegagi segamini. Aga kus sa sellega. Naine põrutas kõps-kõps-kõps Stockmanni uksest sisse, virutas suitsu prügikasti ja sõitis liftiga üles.  

Kas joosta järele ja paluda vabandust? Kahtlane, pärast kaebab kuskile, kujutad ette, kuidas ajalehed panevad pealkirju: "Jõuluvanast maniakk ründas päise päeva ajal!", "Kiimas jõuluvana ajab naisi taga!", "Habemega Pervert Stockmannis!" 

Ei. Parem mitte järele joosta. Läks halvasti, läks, mis seal ikka! 

Tegelesin oma kuuskedega edasi. Mul on kuused alati kile sisse pakitud, et kliendil oleks mugavam. Mul on kommid ka alati taskus, šokolaadikommid, mitte mingid karamellid. Ma olen kaheksa aastat kuuski müünud. 

Sättisin kuuski, lõikasin oksi, vahel lasksin saega mõne katkise oksa küljest ära. Vahepeal käisin tualetis, istusin prill-laua peal ja lugesin üle, palju raha on. Oli 13 145 krooni. Kirjutasin selle numbri oma siniste kaantega vihikusse. Kell oli viie ringis.

Tulin vetsust välja, istusin laua taha ja helistasin tütrele. Ja - äkki vaatan, et sirgete juustega naine on turvamehega all. Nemad tahavad kontrollida, kas olen kaine.

Ma ütlesin: "Teil pole õigust siin midagi kontrollida, kutsuge politsei, kui kontrollida tahate!"  

Nemad: "Ei. Me tahame kontrollida!"

Rääkisin, et siin pole midagi kontrollida - päeval olin lasknud tassi sisse kuuma vett ja kallanud sinna piisa Pirita likööri. Pisi-pisikesekese törtsu, pudelikorgi jagu - no ma ei tea, see võis olla viis grammi - ja valasin teetassi. Ja sellest oli ka juba kolm tundi möödas.  

Aga ma tegin lolli käigu. Kui ma neile seda rääkisin, võtsin taskust Pirita likööri ja näitasin: näete, selle pisikese korgi sisse valasin. Markeerisin valamist ja tõstsin korgi suu juurde: "Teie terviseks!"

Naine hakkas õiendama: "Mis te joote!"

Ma tõstsin uuesti korgi: "Teise jala jaoks kah!" 

Tädi läks täiesti endast välja: "Te olete häbematu! Meie juuresolekul demonstratiivselt jooma...! Nüüd panete oma väravad kinni ja rohkem te siin enam kuuski ei müü!"

Ma saatsin ta potilaadale ja müüsin mõnda aega kuuski edasi. 

Nii. Ja siis turgatas ühel hetkel pähe, et kodus on või otsa saanud, et hüppan kiiresti poest läbi, võtan paki võid. Hakkasin uksest sisse minema, turvamees ukse peal ees: me ei tohi teid sisse lasta, käsk on selline! 

Küsisin, et kes siis niisuguse käsu andis, ja samal hetkel märkasin, et sirgete juustega naine seisis sealsamas kõrval. 

"Oi kui tore!" ütlesin naisele. "Mul oleks vaja teiega rääkida!"

Naine ütles, et tal pole minuga enam midagi rääkida, meil on kõik räägitud. Tahtis, et ma puhuksin alkomeetrisse. 

Mina ei puhunud kuskile. Ütlesin, et jätke mind rahule. Läksin oma kuuskede juurde tagasi, hakkasin noaga kilet kuuskede ümbert lahti lõikama.

Turvamehed tulid mulle müügiplatsile järele, hakkasid käsi väänama, võtsid mul noa käest ära, hüppasid selga, tagusid jalgadega. Ma panin paar pauku vastu ka. Ja kui nad mul seljas trampisid, sisises üks: prokljatõi estonski fašist! Eta tebe za bronzovõi soldat!

Ma polnud ka kade: palaži žopu svoju Aljošu, kommunist!

Ja kui ma pikali maas olin, pandi mul käed raudu ja lasti gaasi näkku!

Siis viidi mind Stockmanni kuskile kõrgemale korrusele - ma ei näinud midagi, mul olid silmad kinni ja jooksid vett - ja pandi nurka istuma. Siis nad vahepeal pressisid mõnuga mu raudus käsi, nii et see hirmsat valu tegi. Kurat, see on piinamine, ma ütlen! 

Ahjaa. Ja mul oli rahakott mantlitaskus, hästi suur rahakott, 13 000 krooni sees ja natuke peale ka. Kui nad mind Stockmannist politseisse hakkasid viima, tundsin, enne lifti minemist, et rahakott tõstetakse mantlitaskust välja. Ja vahetult enne autosse istumist tundsin, kuidas rahakott libiseb taskusse tagasi. Midagi ma seal undasin ka, aga sellest ei tehtud välja.

Politseis taheti mind kohe üle kuulata. 

"Ma ei räägi midagi, kui ma ei näe, kellega ma räägin!" ütlesin vastu. 

"Aga alkomeetrisse puhuda võite!?" 

"Võin!"

Puhusin. Ja siis oli ruumis mõnda aega vaikne.

"Noh, palju on?" küsis üks.

"Null koma null kolm (0,03)!" vastas teine. Ilmselge pettumus oli hääles.

Ja siis visati mind kongi.

Öösel sain korra võimaluse väljas käia ja näo peale vett visata. Aga see tegi ainult asja hullemaks - vett oli liiga vähe. Silmad kipitasid nii hullusti, et lahti hoida neid ei saanud. Magada ka ei saanud, kõrvalkongis lõugas üks soomlane öö otsa nagu poolemeelne. 

Järgmisel hommikul rääkisin ülekuulamisel kõik põhjalikult ära. Kell oli midagi kaks, kui sellega sai ühele poole. Valvetädi andis riided ja värgid tagasi, rahakoti ka. Lugesin raha üle ja mis ma avastasin - neli tuhat krooni on rahakotis puudu!

"Mul on kinnipidamise käigus läinud kaduma neli tuhat krooni," teatasin korrapidajale!

"Tehke avaldus!" ütles tema.

Tegin avalduse, mind kutsuti uurija juurde ja seal rääkisin ma kõik jälle uuesti ära - ma räägin alati väga pikalt, vahel mõtlen isegi, et mul on kõnepidamatus - ja uurija kirjutas kõik põhjalikult üles. Ta oli väga osavõtlik naisterahvas, pakkus kohvi ja küpsist ja oli igai sõbraliku olemisega. 

Kuuski müüma ma enam ei läinud, sest olin öö otsa magamata. 

Samal päeval teatas Stockmann läbi meedia, et kuusemüük on peatatud, kuna jõuluvana magab peatäit välja.

Selsamal päeval (18. detsember 2008) saatis Stockmann kirja, milles lõpetas minuga rendilepingu. See, mis nad põhjuseks oli tõeline naljakoht! - ma polevat taganud kuusemüüki kaubamaja lahtiolekuaegadel. No püha taevas! Ise nad saadavad mu politseisse, ja siis ütlevad, et ma ei müü kuuski!

Saatsin Stockmannile  ja turvafirmale G4S tähitud kirja, milles tegin ettepaneku, et Stockmann ja G4S hüvitaks mulle moraalse ja rahalise kahju. Kirjale ei ole ma tänase päevani vastust saanud. 

Kiriminaalasi oli menetluses peaaegu aasta. Nüüd, novembri lõpul lõpetas Põhja ringkonnaprokurör Leelet Kivioja kriminaalmenetluse, sest turvatöötajate tunnistused räägivad üht, turvakaamera salvestised midagi muud. 

Prokurör võtab selles määruses asjad kokku: jõuluvana ei ohustanud kedagi, tegi müügiplatsil oma tööd ja turvatöötajatel puudus seaduslik alus tema kinnipidamiseks. 

Istusin pool aastat vaikselt kodus, inimeste hulka ei tahtnud minna. Kartsin, et mõni tuttav tuleb vastu ja küsib: "Juss, mis sa selle saega möllasid!?" Kodust välja minnes võtsin kaasa koopia joobe tuvastamise protokollist (17. detsember 2008), kus on kirjas need 0,03 promilli, et joovet polnud. 

Nüüd kaalun au ja väärikuse jaluleseadmist kohtus, aga see nõuab raha ja raha pole jõuluvanadel kunagi liiga palju.

Pealegi tuleb jõuluajal mõelda ainult häid mõtteid.