Tapmine tekitab omastele moraalset kahju vaid siis, kui need roima pealt näevad

8. detsembril 2007 sõitis 17aastane rallihuviline koolipoiss Joosep Laiksoo oma isa maasturiga Mäo lähistel vastassuunavööndisse ning põhjustas laupkokkupõrke, millega tappis Žigulis istunud Heinar Koitla (77) ja Laine Koitla (75). Hukkus ka Žigulile tagant otsa sõitnud Seati juht, seitsme lapse isa Tarmo Vardja (57).

Karistuseks pidi Laiksoo, kes poleks tohtinud täisealise isiku juuresolekuta autot juhtida, kolm kuud vanglas veetma. Vastassuunavööndisse kaldumise põhjus jäi välja selgitamata. Arvati, et poiss jäi roolis magama, kuid otseseid tõendeid selle kohta polnud. Kohus ei arvestanud tõenditena tunnistajate ütlusi, kelle jutu põhjal võis Laiksoo tol õhtupoolikul olla väga väsinud. Veel enne vangiminekut, detsembris 2008, põhjustas Laiksoo uue avarii, kus küll keegi viga ei saanud.

“Jõudu hagemisel!”

Detsembris 2009 esitas Hillar Koitla kohtusse hagi, milles palus Joosep Laiksoolt ning tema isalt Riho Laiksoolt välja mõista moraalse kahju õiglane hüvitis kohtu poolt määratud suuruses. Koitla väitis hagis, et moraalse kahju tekitas talle fakt, et mõlemad vanemad hukkusid korraga ja läbi kuriteo. Samuti surma põhjustamise brutaalne viis. “Vanemate surm põhjustati viisil, mis moonutas ebainimlikult hukkunute välimuse. Sellise vaatepildi korduv nägemine ja mällu sööbimine põhjustas Hillar Koitlale nii ränka kaotusvalu kui ka kestvaid hingelisi piinasid. Nii näeb ta seniajani sündmust unes ja kannatab depressiooni all,” seisab hagis. Koitla märkis ka, et on pakkunud Laiksoodele korduvalt kompromisse, kuid Riho Laiksoo on üksnes “soovinud jõudu hagemiseks”.

Laiksood vaidlesid nõudele vastu. Muu hulgas kirjutas Riho Laiksoo hagivastusesse, et on “vanemana teinud kõik endast oleneva lapse kasvatamisel. Tegemist on traagilise õnnetusega, mida kostja Riho Laiksoo ei saanud kuidagi ära hoida.” Seda vaatamata tõigale, et auto võtmed ei tohtinud olla alaealisele kättesaadavad. Ning et Joosepit oli juba enne saatuslikku avariid liiklusrikkumiste eest karistatud.

Kohus: “Ei midagi erandlikku”

Koitla nõudmine jäi kõigis kohtuastmetes rahuldamata. Kohtunikud asusid seisukohale, et ränk kaotusevalu ja korduv depressioon ei ole(!) erandlikud tagajärjed, mistõttu kahju hüvitamiseks pole alust. Nimelt seab võlaõigusseadus sellise olukorra lahendamiseks omapärased piirid: “õigus mittevaralise (ehk moraalse) kahju hüvitamisele on surmasaanud isiku lähedasel isikul vaid siis, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.”

Erandlikke asjaolusid kohus Koitla juhtumis ei näinud, kuigi mehe advokaat püüdis kohut veenda, et ainuüksi see on erandlik, kui ema ja isa hukkuvad kuriteo kaudu ning ühekorraga. Kohus tegi teatavaks, et erandliku asjaoluna tuleks kõne alla “hüvitise nõudja ruumiline lähedus hukkunuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine. Samuti hukkunud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte nt kolmandate isikute vahendatud.”

Teisisõnu: kuna Koitla ei viibinud vanemate hukkumise hetkel nendega samas autos ega näinud õnnetuse vahetuid tagajärgi ja lähedaste kannatusi oma silmaga, pole moraalse kahju nõudmisel alust.

Esimeses astmes asjaga tegelenud Paide kohtunikul Ingrid Niinemägil jätkus koguni teravmeelsust kirjutada otsusesse, et Koitla on ise süüdi, et traagilise liiklusõnnetuse kohta koostatud kriminaaltoimikust hukkunud ja moonutatud vanemate pilte vaatas: “Hageja võinuks oma hingelise taluvuse piire arvestades vältida tutvumist kriminaalasja materjalidega.”

Hagesid, kaotasid — nüüd maksa!

Laiksood esitasid pärast kohtuprotsessi võidukat lõppu kohtule nõudmise, et Hillar Koitla maksaks kinni kulutused, mis nende pere moraalse kahju üle peetud vaidluses advokaatidele tegi. Kohtusse esitatud arvetele tuginedes on väidetavate kulutuste suurus ligemale 12 000 eurot.

* * *

Samas aga on kohtupraktikas olemas juhtum, kust selgub, et lemmiklooma hukkumise puhul peab süüdlane omanikule hingekannatused kinni maksma. Ühel 2006. aasta suveõhtul Narvas oma maja hoovis koos kutsikas Konniga jalutanud 50ndates Valentina sattus ette 30ndates Paveli suukorvi ja kaelarihmata võitluskoerale. Kutsikat näinud ja ägestunud võitluskoer tappis loomakese otse naise süles. Naine pöördus kohtusse, nõudis ja saavutaski moraalse kahju –

44 000 krooni — väljamõistmise. See sisaldas ka naisele hammustustega tekitatud valu ja stressi hüvitamist, aga ka täiendavat moraalse kahju hüvitist koera hukkumise eest.

“Hagejale tekitati koera kallaletungiga närvišokk ja moraalsed kannatused: tema silme all tapeti koerake, kellest kuue kuu jooksul sai peaaegu pere liige,” seisab otsuses. Enda koera surmamise pealtnägemist tuleb pidada koeraomaniku jaoks moraalseks hingeliseks üleelamiseks “ja kahtlemata tekitab see moraalset kahju”.

* * *

Seega — praegu kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb kuriteoga tekitatud moraalne kahju hüvitada ainult siis, kui kannatanu näeb lähedase inimese (või muu pereliikme, näiteks lemmiklooma) hukkumist vahetult pealt. Sellest loogikast lähtudes oleks Hillar Koitla pidanud ema ja isaga samas autos viibima ja imekombel ellu jääma, et tema hingelised kannatused kohtu silmis “kvalifitseeruks”. Sellest võib omakorda teha järelduse, et kui pannakse toime kuritegu või juhtub õnnetus, mille tagajärjel keegi hukkub, on kurjategija või õnnetuse põhjustaja jaoks “kasulikum”, et ei oleks kohapeal ellujääjaid, kes hiljem hakkavad moraalse kahju hüvitamist nõudma…

Mitmed õiguspraktikud on mittevaralise ehk moraalse kahju hüvitamisega seonduvalt toonud esile tõsiseid probleeme. Näiteks on vandeadvokaat Leon Glikman aprillis 2010 rõhutanud: “Meil on mittevaralise kahju asjad “mustaks lambaks” muidu mõistlikus tsiviilpraktikas. Hüvitised on seletamatutel põhjustel niivõrd marginaalsed, et kohtus käimine ei tasu ennast lihtsalt ära, mis ohustab põhiseaduslikku õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.”

■Õigus isiku surma korral moraalse kahju hüvitamisele on lähedastel üksnes erandlike asjaolude puhul, mis õigustavad hüvitise maksmist. Seda selleks, et vältida lähedaste võimalikke kuritarvitusi ning et kahju tekitajat (õigusrikkujat) ei saaks maksejõuetuks “protsessida”.

■Riigikohtu hinnangul ei saa erandlikuks asjaoluks olla surma põhjustamine kui selline, vaid kaasnema peab täiendavaid asjaolusid. Nii ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu. Selliseks asjaoluks ei ole hageja poolt väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi halvenemine, mis lähedase kaotusega tihti kaasnevad.

■Erandlikuks asjaoluks on esmajoones hüvitise nõudja ruumiline lähedus hukkunuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine, samuti hukkunud lähedase inimese kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud.

■Antud juhul hageja juhtunus ei osalenud, ei viibinud õnnetuse ajal samas autos, ei näinud pealt õnnetuse vahetuid tagajärgi ega lähedaste vigastada saamist või nende kannatusi. Kohtu arvates ei saa tähelepanuta jätta kostjate märkust selle kohta, et hageja võinuks oma hingelise taluvuse piire arvestades vältida tutvumist kriminaalasja materjalidega.

■Kohus leiab, et lemmiklooma kaotus on käsitletav asja hävimisena, mille puhul on isikul erandlikke asjaolusid arvestades õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena.

■Kohus leiab, et kuna tegemist oli hageja lemmikloomaga, kellega hagejal oli emotsionaalne side ja kes omas hageja jaoks erilist tähendust, siis on põhjendatud arvestada mittevaralise kahju tekkimist ka koera hukkumisega seoses.

■Asja (aga tsiviilõiguses võrdsustatakse koduloomad asjadega) hävimise korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu.