“Tead, Priit, mind polnudki eile saate salvestusel. Ma ei saanud tulla, mul oli AA koosolek – Anonüümsed Annetajad. Meil peasekretär tellis terapeudi, sest annetustega olid asjad juba täiesti käest ära läinud. Iga kord, kui ma palka sain, tuli tahtmine see kõik Reformierakonnale annetada. Meil on selliseid palju, see on tõsine probleem.

Pole harvad juhud, kui meie fraktsiooni liikmete lapsed käivad naabrite juures süüa mangumas ning naised ähvardavad ära minna.

Aga teraapiast on palju abi, Tõnis Kõiv näiteks lubas sel aastal teha jõulukingituse oma naisele ja mitte Reformierakonnale. Terapeut soovitas lastele ka jõulukingitused teha, aga oli näha, et Tõnis polnud selleks valmis ja ega ülejäänud koosolijad ka sellesse mõttesse soojalt ei suhtunud.

Ma palusin seetõttu Valdo Randperel mind asendada. Tal pole annetustega probleemi, ta pole vist isegi kunagi riigikogust erakonna kontorisse kontoritarbeid tassinud, nagu mina ja paljud teised. Valdo lubas ise ära käia, ta äkki teab? Riisalu võib ka muidugi teada,” pakkus Gräzin.

“Riisalu ei vastanud telefonile,” oli Leito morn. Ta helistas Randperele ja kurtis muret.

Randpere oli eelmisel päeval tõesti salvestusel käinud. Riisalu aga tema sõnul salvestusel polnud. “Riisalu oli ämma juubelil ja ei saanud tulla. Ta palus Peeter Võsal ennast asendada. Peeter oli aga nautinud istungivaba päeva ja sõitnud koos mingite tegelastega rongiga Keilasse.

Juba rongis hakkas Võsa sõpradega tegema seda Geila nalja, mida vahel teevad mu teismelised sugulased. Juba perrooni peal oli Võsal vastuvõtumeeskond vastas ja Võsa sai haledalt kitli peale. Nii oligi, et kui Võsa saate salvestusele jõudis, vajas ta meeleolu natuke turgutamist ja tõesti, tõin isegi poest ühe pudeli veini, et Peetrit natuke kosutada,” selgitas Randpere.

“Kas sa kondoomidest tead midagi?” küsis Leito.

“Sa mõtled neid Reformierakonna kondoome? Kirjaga “Äkki teeks mitmekesi”? Igor palus kaasa tuua. Ta ütles, et toimetajal on nendega mingi plaan. Ma tõin siis kastitäie, aga ma ei teagi, mis neist sai.

Pärast salvestust läks aga elu edasi, võtsin isegi mõned topsid veini enne lahkumist. Kusjuures, mul võis pilt ees juba üsna hägune olla, aga ma vist nägin Gräzinit ka õhtupoole seltskonnas, koos Kalle Pallingu ja Lauri Luigega. Nad arutasid, kas annetada kondoomid toimetuse assistenditšikile või viia kontorisse tagasi ja panna oma annetusena kirja.

Naljakas, kõik räägivad kogu aeg mingitest annetustest, aga ma ei tea sellest mitte midagi. Aga eks mul lähevadki selle koha peal mälestused ka üsna häguseks,” vabandas Randpere.