Diana Tani veebipäeviku "Eestlanna elu" viimased sissekanded räägivad sellest, kuidas ta oma sureva lapse matuseid planeerib. Valus, paratamatu otsekohesus.

Eesti vanasõna "jagatud mure on pool muret ning jagatud rõõm kahekordistub" on blogiajastul saanud uue sisu: internet võimaldab elu kõige dramaatilisemaid hetki jagada miljonite kaastundlike lugejatega. Just nii on teinud Diana Tan, kes peab alates 2004. aastast nii eesti- kui ka ingliskeelseid blogisid oma tütre võitlusest ajukasvajaga, koondades oma kodulehele linke samasuguste muredega inimestelt üle maailma. Tund-tunnilt on võõras saanud väikese Regina tervislikule seisukorrale kaasa elada nii Blogspotis kui ka Twitteris.


See on uus, alles tuure koguv psühhoteraapia liik - blogoteraapia.

Kuuekümnendatel sai Ameerikast alguse grupiteraapia võidukäik: psühholoogid avastasid, et kui sarnaste probleemidega inimesed istuvad ringis ning jagavad tunnikese oma lugusid, siis pikapeale ei tundugi olukord nii hull kui kriisimõtteid üksi enda sees marineerides. Nüüd on grupiteraapia kolinud internetti. Mõningaid avameelseid blogisid, kus raske haiguse põdeja jagab oma tundeid, aga ka infot ravimite ja mõtteid arstide kohta, on Eestiski, kuid ameerikalik häbenematu avalus on meil vähelevinud.

"Regina needs extra prayers. Cancer sucks:(:(:) Keep Regina in your thoughts and prayers. She only has limited hours/days left to live... we are heartbroken."

(Regina vajab ekstra palveid. Vähk sakib. Mõelge Regina peale ja palvetage. Tal on ­jäänud elada vaid mõni päev... meie süda on murtud.)

Sellised on Diana viimased, kolm päeva vanad sissekanded tema Twitteris. Ja tundmatu lugeja saadab California haigevoodisse oma head soovid - saadame meiegi.

4. september 2009: laste matused 50protsendise alega

Viimased päevad on olnud omamoodi katsumus meile kõigile. On olnud pisaraid ja naeru, vaikusehetki ja segadust ja kõike muud.

Kirjutan, MIKS me planeerime Regina matust, miks me ei tee nii nagu Eestis, et inimene sureb ja alles siis hakkame planeerima.

Vot ei taha nii.

USAs on SURNUD suur äri. Neid inimesi, kes on sügavas leinas ja ei suuda sirgelt mõelda, kasutatakse ära. Parem on planeerima hakata nii vara kui võimalik, et leida õige matusebüroo, kus hinnad on õiged, mis on kodule lähedal ja kus on kõik õigesti tehtud.

Esimene büroo oli kodunt liiga kaugel, kuigi meeldis mulle rohkem. Nad olid minuga algusest peale ausad. Ma ei teadnud et laste matused on 50protsendise alega. Nad ütlesid selle mulle kohe ära. Samuti tegid nad mulle surnuaia tuuri, näidates, kus miski on.

Eelmisel nädalal käisin büroos, mis on meie kodunt umbes 4 km kaugusel. Esmamulje oli väga hea. Ilus, korras, puhas, muusika mängib, kallis mööbel jne.

Meid pannakse laua taha ja öeldakse et, meie sales person tuleb kohe... Minut hiljem astub tuppa lühemat kasvu umbes 45aastane maheda häälega (arvatavasti) juut. MAHE, mahe hääl... fuck... ma räägin talle siis meie loo. Mees noogutab kurva näoga kaasa: OH, kui kahju, oh oh oh... Mina pööritan mõttes silmi, kuna tean, et nad on mingi treeninguprogrammi läbi teinud, kuidas sellises kohas KLIENTIDEGA suhelda. Siis võtab ta välja hinnakirja...

Matus maksab 4500 dollarit, pluss lapse kirst, pluss veel umbes 600 dollarit... umm... järgmiseks võtab ta välja lepingu ja ütleb, ma pean teilt terve rea küsimusi küsima. "Ok. Tead, sinu hinnad on LIIGA kõrged. Me just tulime Fairhaven Mortuaryst ja seal anti meile 50% alet alla 12aastase jaoks. Ja veel ekstraid peale..."

Mees vaatab mulle sügavalt otsa, kuid ma näen ta silmis seda "you fuckin' bitch" pilku... Ütlesin, et kahjuks ma ei ole valmis sellele deal'ile alla kirjutama, kuna hetkel on kõik rahas, meil on veel umbes 20 000 dollarit medical bills (yup, ikka veel), ja siis sinu hinnad... Ta vaatab mulle ikka veel otsa ja ütleb:
"Oota palun, ma lähen ja räägin manager'iga... sest ma olen kindel, et meil pole üle 3aastastele alesid. You FUCKING motherfucker, ega me endale Mercedest pole ostmas... Jutt käib 9aastasest armsast tüdrukust, mitte mingist vanast pururikkast vanamutist või mehest, kellel on mitu accounty raha täis...

Mees tuleb tagasi, käes hinnakiri. Vabandades: OH, jajajaja, meil on alla 12aastastele lastele ale 50%. Kuna kõik on äri, nii ka lapsed, midagi pole teha.

Kirjutasime lepingule alla. Ma ei pea midagi enne maksma. Nüüd on mul vähemalt koht olemas, et kui Regina sureb, SIIS ME TEAME, kuhu ta läheb. Ja nemad teavad, mis plaanid meil on. Haiglatel pole siin surnukuure, kõik käib matusetalituse firmade kaudu.

Samuti valisime endale "kiriku", õigemini koha, kus kogu action toimuma hakkab. Kiriku juures on kolm suurt telki konditsioneeriga, suure teleriga, kus CD-slidewhow saab mängida, saan pakkuda suupisteid, kohvi. Kõik, kellega rääkinud olen, on abivalmid, nõus aitama - ja seda tasuta.

Loodan, et saate aru, miks ma planeerin seda kõike NÜÜD. Mul on aega, mul on infot, mul on, mida teha, selle asemel et ennast haigeks muretseda. Ma olen alati teadnud, et kunagi saabub see päev, mil ma pean TEGEMA seda, mida ma teen hetkel... Palju on veel vaja planeerida: kes rääkima hakkavad, kes paar laulu esitavad, kes suupisteid toovad, kes kohvi toob, kes vaatab, et lapsed hulluks ei läheks, ja korda looks, kes selle "telgi" aitaks ära kaunistada.

Ühesõnaga, ma tahan, et kõik oleks PERFECT!!!!!!! and no other way.

Hetkel on Regina rahulikult magamas. Ta ei kuule enam hästi, ta on tihti segaduses, tema mälu on korrast ära, ta hoiab oma silmad päevad läbi kinni, kuna ta ei suuda enam selgelt näha... KUID ta ikka ütleb meile, et armastab meid rohkem kui kedagi teist. Ja siis suleb ta taas oma silmad ja puhkab ja puhkab ja puhkab... KUID ta tahab palju teha. Vahel ärkab ta hommikuti ja nõuab arvutit. KUID ta ei suuda enam vasakut kätt kontrollida, ja see teeb ta väga kurvaks. Ta tahab telekat vaadata, kuid näeb kõike mitmekordselt. Ta tahab ise süüa, kuid ei suuda kahvlit hoida. Ta tahab istuda, kuid jõud on kadunud.

Valus on kõike seda kirjutada. Tähistasime Regina kümnendat sünnipäeva 18 päeva varem, ta tahtis nii.

28. mai 2005: Miks ta magas päevad läbi

Vahel me tõesti vajame meeldetuletusi, et lõpetada igapäevane hullumoodi ringijooksmine, kuid miks just selline meeldetuletus? Et elu sellise pöörde võtab, ei osanud me iialgi oodata.

Regina operatsiooni ajal viibisin ma Eestis. Olin juba pool aastat varem piletid ­ostnud. Hommikul äratas meid telefonihelin - ­DIANA, tule kiiresti koju, Regina on väga haige ja meil on sind väga vaja. Nick seletas, et Reginal tuleb kõhuoperatsioon, kuna sooled on sõlmes. Regina operatsiooni ajal sain ­Nickilt iga poole tunni tagant kõne, kus ta mulle ilusasti seletas, mis juhtus. Kõik tundus kuidagi väga loogiline. Ta nagu teadis, mida üteld a, ja ta hääl oli rahulik ja stressivaba. Ju siis üritas mind oma rahulikkusega vaos hoida.

Lennujaamast korjasid mind üles siinne parim sõbranna ja ta boyfriend. Ka nemad ei lausunud sõnakestki Regina TEGELIKU seisundi kohta. Reisi ajal vahetasid nad küll pilke, mis tundus väheke imelik, kuid ma olin lihtsalt nii väsinud mõtlemisest, et ei suutnud sellest midagi järeldada.

Haigla väikeses kirikukeses ootas mind Nick. Mis tal mulle öelda oli, ei lähe mul ealeski meelest: "Kallis, ma valetasin sulle. Reginal ei olnud kõhu operatsiooni. (paus) Reginal oli AJUOPERATSIOON, et eemaldada 2 x 5 x 7 cm suurune mass."

Ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Emotsioonid puudusid. Küsisin vaid, miks, kus, kas ta on elus, miks me kirikus oleme etc. etc. Selline tunne oli, et keegi viskas mulle suure kivi peale ja ma ei saa liikuda, hingata ega ka selgelt näha.

Nii palju on uuringuid tehtud, et teatakse, et nähtamatud kasvajarakud hakkasid arenema juba siis, kui ta veel minus kasvas. Miks, seda ei tea keegi.

6. september 2009: Et internetisõpru unarusse ei jätaks

Reginal oli "energiarikas" päev. Kui uskuda raamatuid ja inimeste lugusid, siis enne, kui inimene selle ilma jätab, toimub neil nii mitugi energiarikast hetke.

Lõpetamata teod, mängud, ütlemata sõnad, lugemata raamatud, kuulmata lood... Kõike tahab see inimene kuulda ja nõuab... Regina on ­nõudnud, et me ta mänguasjadega mängiks ja tema Interneti-sõpru - webkinz siis - unarusse ei jätaks. Mainis meile ära password'id ja mida me tegema peame. Nuuksusin selle peale kohe mitu korda.

Umbes aasta tagasi oli minu ja mu sõbranna vahel jutuajamine suremisest ja mis meist saama hakkab. Mina usun, et peale surma asume elama täpselt seda elu, millest oleme unistanud. Regina on alati unistanud, et tal on pikad blondid või roosad juuksed. Ning et ta küpsetab ja kokkab ja paneb inimesi oma toiduga naeratama.

26. juuni 2005: Disneylandi sünnipäeva pidama

Regina on Wish child (Make A Wish) - see organisatsioon täidab laste, kel on diagnoositud eluohtlik haigus, suurima soovi, olgu see kas või terve Barbide kollektsioon või siis uus auto, lapsed saavad, mis tahavad. Regina sooviks on minna Florida Disneylandi sünnipaeva pidama. Tema soov täidetakse 17.-21. septembril. Kogu meie neljaliikmeline pere lennutatakse Floridasse ja pannakse elama väiksesse lastekülakesse, kus kõik soovi-lapsed koos elavad.

29. september 2007: Ravi puudub

Halvad uudised siitpoolt. Kahjuks on Regina ajukasvaja tagasi. Seekord 40 korda hullem kui varem. Reginale tehti ajuoperatsioon, kuid suudeti eemaldada vaid pool ühest suuremast ajukasvajast. 40 väikest kasvajat on tal vasakus otsmikusagaras elutsemas ja need kasvavad iga päevaga suuremaks. Arstid on öelnud, et ravi puudub... Kuid viimase otsuse teeb ikkagi Regina. Kas ta tahab võidelda või ei. Kui küsite, mis protsent on tal ellu jääda, siis kusagil null komaga midagi.

30. jaanuar 2008: Iga päev on kui kingitus

Seletan nii lihtsalt kui võimalik. Reginal on aastast 2004 juba neli siirdamist, ja väga toksiline keemia, mis ta luuüdi täitsa ära rikkus. Miniülekanded aitasid tal keemiaraundide vahel taastuda. Kuna kasvaja otsustas eelmisel aastal tagasi tulla, polnud meil palju võimalusi. Ta luuüdil oli hea mälu ja mäletas kõiki keemiarohtusid.

Anyway, kuna Regina oli juba suure hunniku rohtusid saanud, olid arstid hädas talle k eemia välja kirjutamisega. Iga kord, kui keemia oli vähi nurka ajanud, saime kergemalt hingata.

Ja nüüd siis siirdamise juurde. Ravi keskel pidime eemaldama Regina tüvirakud. See ei ole nii, et lööd süstla veeni ja tõmbad ja vajalikud rakud on kõik olemas. Selleks peab õige aja leidma, ja seda kõike teeb spetsiaalne masin, mis muudkui imeb ja imeb ja imeb, seni kuni saab vastava koguse tüvirakke.

Regina jaoks kestis see protsess kolm päeva ja ikka ei saadud 4 siirdamise jaoks sobilikku kogust rakke. Nii me tegimegi neid ainult kaks. Kuna Regina on biracial (eri rassidest vanemate laps - Diana isa on hiinlane - toim.), siis doonori leidmine oleks olnud väga raske. Hoiame arstidega "fingers crossed", sõrmed ristis, et luuüdi kiiresti peale siirdamist paraneks.

Paljud meie haiglasõbrad teevad ainult ühe siirdamise, kuid neil pole eelnevalt vähki esinenud ja nende organism on piisavalt tugev.

Regina olukord on viimased neli päeva olnud väga segane. Läksin lõuna ajal kinno ja ta oli ok. Kella kahe ajal sain Nickilt sõnumi: KIIRESTI KOJU. Regina oksendas, silmad pahupidi, peavalud, ei suuda pead püsti hoida, Nick nutmas. Ma üritasin siis mingit kainet mõistust hoida, kuid ei tulnud üldse välja.

Lõhkusin paar nõud, unustasin, kus rohud on, jne. Panime Regina taas steroididele, nende superdoos tõi ta maa peale tagasi. FUCK Cancer, FUCK FUCK FUCK. On tunda, et see fucking kasvaja kasvab. Nagu mingi umbrohi. Mida rohkem ta kallal töötad, seda kiiremini ta tagasi kasvab. Regina kõne on väga raskesti arusaadav, ta ei suuda aru saada lihtsatest nõuannetest, ta ilastab, KUID ta suudab meile kallistusi jagada ja öelda päevas mitu korda, kui palju ta meid armastab. Ta suudab naeratada ja naerda, kui näeb midagi naljakat. Ta suudab palju, KUID ta ei suuda võidelda vähiga...

Seda kõike on väga valus kirjutada. Iga päev on kui kingitus.

Kallistused, armastus, lõhnad, puudutused... mõte sellest, et ühel hetkel see kõik kaob, on valus. Kindlasti mõni teist arvab, et SUCK IT IN, see on ELU...

Mis fuckin' elu? Elame 21. sajandis ja ikka pole seda ravi kusagil?

KÕIK on selle neetud raha taga. Kus on need neetud doonorid, kes kulutavad raha miljoni-dollariliste autode peale?????

12. september 2009: Olen teinud kõik

Tänane päev on olnud üks vaiksemaid ja rahulikumaid päevi Regina jaoks. Ta magab ja magab ja magab. Ta põsed on õrnalt roosad ja punnis tänu steroididele. Aeg-ajalt ta rind tõuseb - märk, et ta ikka veel hingab. Ta südametöö on väga ebaregulaarne ning võtab vaid mõned hingetõmbed minutis.

Nii kurb on kõrvalt vaadata. Nii abitu tunne on. Tahaks aidata, kuid pean leppima sellega, et olen teinud kõik, mis teha oleme saanud. Kuid tahaks teha rohkem... Hoiame vaid ta kätt ja paitame pead ja ütleme talle, kui tubli ja vapper ja armas ta on.

http://caliwitch.wordpress.com/