Tuuli Koch püüab suuri kalu
Oktoobri algul hakkas Tuuli Koch Ajakirjade kirjastuse tellimusel kirjutama raamatut Edgar Savisaarest, rohkem küll inimesest kui poliitikust. Savisaar ütles, et ei räägi raamatu jaoks midagi, aga kaikaid kodaratesse ka ei loobi.
Tuuli tegi 30 pikka intervjuud, istus ööde viisi arvuti taga (silmaarst vaatas – taevas, juba pluss üks! ) ja avastas, et Savisaare kohta öeldi Venemaaga seoses jubedaid asju. Venemaa-vihjed ei andnud Tuulile rahu.
Kolmapäeval, 15. detsembril kohtus Tuuli kolme inimesega ja päris Savisaare rahaküsimise kohta Moskvas. Kasu sellest palju ei olnud, tsiteerida ta neid inimesi ei saanud, aga otsustas, et lugu tuleb lehte panna. Sest kui lindu lendu ei lase, siis infi juurde ei saa.
Õhtul kella kaheksa paiku helistas Tuuli Savisaarele: kolme kõrge meheni on jõudnud paber, et küsisid venelastelt raha. Kuidas kommenteerid? (See on see hauataguse häälega tehtud kõne, millest Savisaar hiljem rääkis.)
Savisaar ei tahtnud midagi kommenteerida. Ütles, et rääkigu siis nende kolme mehega. Ja lõpetas kõne.
Õhtul hilja, kui lugu oli juba trükikotta saadetud ja Tuuli ristitütrele unejuttu luges, hakkasid Hundisilmalt saabuma smsid – mis juhtus? Kõne katkes enne ära!
Tuuli oli kuulnud Savisaare kombest smsidega teisi inimesi tümaks teha. Nüüd sai ta seda omal nahal tunda.
Neljapäeva hommikul oli artikkel lehes, ja ümberringi läks mölluks. Savisaarest ja Moskva miljonitest rääkisid kõik.
Savisaar kiitis, lohutas, tundis kaasa – vaene tüdruk, kes sind niimoodi orki tõmbas!
Telefon piiksus reede õhtuni.
Oma infoallikad hoidis Tuuli enda teada.
Sama lugu juhtus mullu, kui Tuuli kirjutas Postimehes, kuidas justiitsminister Rein Lang tühistas Markovi ja Jakemenko viisakeelu. Välisministeerium tegi seepeale avalduse ja kapo alustas kriminaalmenetluse – et kas Tuuli Kochi artiklites “Lang tühistas küberründaja viisakeelu” ja “Lang lubas Eestit rünnanu taas riiki” pole tegemist riigisaladuse lekkimisega.
Kriminaalasi lõpetati, sest kapo ei suutnud teha kindlaks, kes saladuse Tuulile edasi rääkis. Ja Tuuli oli vait.
Savisaar on Tuuliga kurjustanud ka. Viimati aprillis, kui Tuuli kirjutas, et Savisaar lubas reisisaatjatele kaks vaba päeva, kui nad osalevad 1. mail valitsusevastasel miitingul Toompeal. (Pärast saatis Tuuli smsi ja palus vabandust, sest tegelikult oli initsiatiiv juhile heameelt teha tulnud altpoolt.)
Tuuli Koch on kunagi täitnud isegi ankeedi Keskerakonna noortekogusse astumiseks. Hääletas tudengina Tallinnast Tartusse, roolis juhtus olema keskerakondlane, kes pistis paberi pihku, Tuuli täitis ära.
Mingit kontakti ega koostööd Tuulil keskerakonnaga siiski ei tekkinud.
Ja kui Savisaar oli esimest aega Tallinna linnapea (2001–2004), kutsus ta kord Tuuli enda kabinetti, saatis nõuniku välja, keeras pea viltu ja rääkis pool tundi. Tuuli oli nagu ära tinistatud: nägemist, Päevaleht, ma lähen Savisaare juurde!
Toimetuses pandi Tuulile mõistus pähe – ei lähe sa kuskile!
Kui poliitika igavaks läheb, lubab Tuuli ajakirjandusest ära minna. Emaks saamine oleks parim asi, mis temaga võiks lähiajal juhtuda, arvab ta ise. (Aga selleks on vaja võimukat meest.)
Aastavahetusel hüppab Tuuli saunalavalt otse lumme ja avab šampanjapudeli – põmm! Ja võib juhtuda, et läheb Tamula järve peale kala püüdma. Mõistagi meeldib talle püüda suuri kalu.
■ Artikkel tõi Tuuli Kochile 30 000 krooni preemiat.
■ Nii suurt preemiat pole Postimehes sel sajandil makstud. Lisaks andis toimetus talle ninasarviku kuju, millel on kaelas plaadike kirjaga: Ninasarvikukütt 2010.
