Tšehhi põllumees leidis Karilatsi metsast töötu üksikema

“Süüa soovite midagi?” küsib pereema Merlin Niinemägi (29) konkreetsel toonil. Köögilaud akna ääres on selleks hetkeks juba tihkelt toidukraami täis laotud. Kodumaise juustu ja suitsuvorsti, värske salati ja magusate vahvlite kõrval köidab aga tähelepanu võõrkeelse sildi ja veidra välimusega hoidisepurk. Hetkeks istet võttes naeratab ta veidi salakavalalt ja tutvustab: “See on utopenec. Väga special värk!”

Ja juba tõuseb ta uuesti püsti ning samal ajal poeg Kryštof Tamme Niinemäge (1) süles hoides lõikab lahti tuhksuhkruga ülepuistatud šokolaadikoogi. “Kohvi pakun?”

Utopenec (tõlkes umbes nagu “uppunu”) tähendab lihtsasti seletatuna äädikamarinaadis vorstikesi, mille vahel hulbivad suured sibularõngad. Tšehhimaal on see püha roog, nagu meile sült ja hapukapsas. Kuid veel kahe ja poole aasta eest polnud selles majas keegi niisugusest kulinaariaimest kuulnud.

Töötu üksikema paksust metsast

Kevadel 2010 pidas Maarja Küla, kus Merlin tollal vabatahtlikuna töötas, ühes Võru ööklubis sünnipäevapidu. Et kutsutud olid teistegi ümberkaudsete hooldeasutuste töötajad, sattus samale peole ka Jiří. Temagi oli vabatahtlik – töötas üheaastase rahvusvahelise projekti raames Erastvere hooldekodus.

See polnud esimese-silmapilgu-armastus ega romantiline kohtumine tantsupõrandal. Noored nimelt tutvusid suitsuruumis.

Mees jättis Merlinile esialgu väga tagasihoidliku mulje – ei ajanud juttu ega teinud suitsu. Üksnes istus vaikides, pilk maas, käed põlvede vahel. Viimaks, kui noored kahekesi jäid, küsis Jiří natuke puises inglise keeles: “Kes sa oled?”

Merlini kibeda vastuse “olen töötu üksikema, kes elab koos vanematega keset metsa” peale jäi tšehh sõnadega hätta. “Ahsoo.”

Järgmiseks päevaks oli Jiří välja uurinud Merlini telefoninumbri. Helistas, tuletas end meelde ja kutsus jalutama. Merlin mäletas, et ontliku olekuga väljamaalne eristus selgelt keskmisest, endaga üdini rahulolevast klubimehest – ja läks. Kuid mõtles, et igaks juhuks ei tee mehe elu lihtsaks, ning võttis tütar Mia (4) kaasa.

Nüüd, kolmekesi mööda küla ja metsa jalutades rääkis Jiří juba tunduvalt rohkem. Uuris, kuhu üks või teine tee viib ja kes ühes või teises majas elab; esitas küsimusi, millele Merlin polnud terve elu vältel mõelnud. Nagu väike laps! Tõtt-öelda, kuna Jiří sünnipäev on 29. veebruaril – seega igal neljandal aastal –, ongi ta alles seitsmene. Ja väiksele Miale hakkas Jiří kohe meeldima.

Unistus isiklikust talust

Jiříl on kaunis keeruline nimi. Ř-tähte hääldatakse tšehhi keeles peaaegu nagu kõrvuti r-i ja ž-d, ainult et r peab olema pehme! Ja katusega i-d peab venitama! (Häälda: i(r)žii.) Merlinil kulus neli kuud, enne kui keel suus õigesti painduma õppis. Tšehhi lapsed näevad logopeedi juures ř-tähega sama ränka vaeva nagu Eesti mudilased tavalise r-iga, aga lõpuks saavad kõik selgeks. Ja kus sa pääsed, kui iga kolmas mees Tšehhis on Jiří!

Enne Eestisse tulekut elas Jiří Praha ja Brno vahel, Humpoleci linnakese lähistel. Õppinud metallitehnoloogiat ja töötanud traktoristi-noorloomatalitajana, harrastas ta paar aastat rahulikku maaelu (linna ei tikkunud – seal pole ju loodust). Kuid unistas suurelt: kunagi rajan päris enda talupidamise viljapõllu ja loomakarjaga!

Tšehhis elades teadis ta Eestist vähe. Teadis, et vene aeg oli siin raske – raskem kui Tšehhis. Et saksa aeg oli lihtsam – siis ehitati koole. Imestas, et nii väike riik, aga nii palju venelasi. Teadis pealinna ja rahvaarvu. Aga hiljuti nägi “Maleva” filmi ja kogu pilt pöördus pauhti pea peale!

Ajapikku sattus Jiří beežikas Škoda Niinemägede talu õuele üha tihemini. Ja armumisprotsess sai teisel ringil olijatel (mõlemal oli juba üks kooselu selja taga) üha hoogu juurde.

Muus osas, nagu Jiří väidab, on Merlin paadunud skeptik ja “pidur” – ootab, mõtleb, kahtleb. Kui tšehhil tuleb hullumeelne idee, siis eestlanna laidab selle kohe maha. Merlin nõustub ise ka, et mõnikord jääb ta tõesti liiga kõrgetesse ideaalidesse kinni, selle asemel et lihtsaid asju nautida. Aga võib-olla nii, teineteist tasakaalustades, moodustavadki nad parima võimaliku koosluse.

Külarahvas asus tšehhi abistama

Niinemäe-Blažeki perekond on kolmkeelne. Aasta eest õppis Jiří ära eesti keele. Päris kõiki neljateist käänet ta veel ei kasuta, aga kaheksa venitab vabalt välja. Ajalehti eriti ei loe, meelsamini jälgib uudiseid telekast. Vanasti ei teinud sedagi, sest talle tundus, et inimesed televiisoris vuristasid teksti liiga kiiresti.

Põhijutud ajavad Jiří ja Merlin omavahel ära inglise keeles. Mõnel teemal on aga parem rääkida eesti keeles. Ja mõnikord, kui kummaski keeles vajalik sõna ei meenu, laenab Jiří tšehhi sõnavara. Ja Merlin juba natuke mõistab.

Eriti kiiresti arenes Jiří keeleoskus talvel, kui ta alustas oma pikaajalise unistuse – talupidamise elluviimist. Kõmpis ühe talu ukselt teisele ja uuris, ehk on pererahval rendile anda kasutuna seisvat maalappi. Lõpuks tegi tervele vallale ringi peale ja sai kokku tublid paarkümmend hektarit maad. Merlin ei jõudnud külarahva lahkust ära imestada – üks laenas põllutehnikat, teine aitas kartuliseemne mulda – kas tõesti eestlased? Küllap innustas külarahvast ettevõtmises kaasa lööma ka Tšehhi mehe harukordne entusiasm.

“Ükspäev sõidame autoga koju, ja Jiří kilkab siira imetlusega – näe, küntud põld!”

Mõnest asjast tunneb Jiří Eestis olles siiski puudust.

Tšehhi toidust näiteks. “Kõik toidud maitsevad samamoodi. Kõikidele toitudele panete te koort peale!”

Eesti õllega on ta juba harjunud, aga kui saaks, ostaks ikka tšehhi oma.

Ja tšehhi kultuuri igatseb ta samuti. Ja et saaks üle aia naabrimehega juttu ajada.

Aga muidu on Eesti elu täiesti tipp-topp. Ükskord pani Jiří kirja võimalikult palju Eestis ja Tšehhis elamise plusse ja miinuseid ning sai üsna võrdne heitlus.

“Aga mis nüüd edasi saab? Millal pulmad tulevad?”

Pereema kõkutab säärase otsekohesuse peale naerda.

Pereisa Jiří nägu tõmbab hoopis tõsisemaks – “Millalgi kindlasti tulevad, aga ...”

Merlini suu on ikka naerul.

“... aga see pole praegu põhiasi.”

Pereisa pilk on suunatud aknast välja kaugusesse. Tundub, et mõtteis on ta juba põllul.

Merlin meenutab, et kunagi lepiti omavahel kokku, et aus oleks pulm korraldada täpselt kahe riigi vahel – et mõlema poole lähedastel oleks tulla sama pikk maa – ehk Poolas.

Jiříle ei näi see mõte sugugi meeldivat. Ta jätkab tõsiselt: “Ei-ei, teeme siis ikka kaks pulma!”Paar kelmikat lugu Karilatsi külastVembutav bussijuht

■Vanasti läbis Karilatsit Võru-Tartu bussiliin, mille bussijuht oli tuntud kui naljamees. Räägitakse, et vana Postitee esimesele künkanukile jõudes tavatses ta süüte välja keerata ning vaid kummide sahinal veeres buss paar kilomeetrit tühikäigul alla. Ja siis, vahetult enne viimast tõusu kergitasid bussijuht ja reisiseltskond tagumikud istmetelt lahti – et ikka hooga üles mäkke välja läheks!

Miks Tuglased plehku panid

■Sadakond aastat tagasi tulnud Karilatsisse elama hilisema kuulsa kirjaniku Friedebert Tuglase perekond. Üürikese sealelatud aja järel perekond kolis ja kogus kuulsust hoopis naabervallale Ahjale. Pikka aega polnud üksmeelt küsimuses, miks. Nüüd arvatakse, et küllap oli põhjus külameeste kaasabil Tuglaste aedikust “kaduma läinud” kanades ...