19.08.2010, 00:02
Saatuslik hetk: Kui kukud, siis õpid
Mirjam Männamaa räägib, kuidas temast sai Baltikumi ainus naismotopolitseinik.
FOTO:
See juhtus Hiiumaal, kui nautisin päikselist puhkusepäeva. Ootasin parajasti telefonikõnet kolleegidelt, et kuulda, millal hakkame laiu peale suvepäevadele sõitma. Helistas hoopis ülemus.Ta ütles, et saan minna motopolitsei koolitusele Soomes. Koolitusele, millest olin unistanud ja ka kolleegidele rääkinud juba kaks aastat. Kuulsin iga kord vastust, et Mirjam, see koolitus on ainult meestele, naine ei suuda füüsiliselt nii rasket koolitust läbida. Ja nüüd oli ühe kolleegi loobumise tõttu avanenud võimalus minul. Tegutseda tuli kohe. Kõnest koolituse alguseni oli jäänud napid 16 tundi.Kell oli pool neli. Mul oli pool tundi, et, seljakott seljas, sadamasse mandrile suunduvale praamile jõuda. Praam sõitis poolteist tundi, alles siis sain esimese võimaluse rahulikult mõelda, mis toimub.Raskuse poolest on koolitus kurikuulus: esmalt tuleb läbida katsed, mis algavad 200kilose ratta 460 meetrit ülesmäge lükkamisega. Seda kolme minuti jooksul. Kolleegid, kes ise koolituse läbi teinud, hirmutasid kõvasti, aga arvasin, et nad liialdavad, et ennast tugevamana näidata. Nad jätsid hoopis pool rääkimata!Lõputud pingelised tunnid, mis panid proovile nii füüsilise kui ka vaimse vormi, viisid selleni, et söök ei läinud alla. Üle poole võileiva korraga ma ette ei võtnud. Aga tahtmine oli suur.Sügisese kuuajase koolituse viimasel päeval juhtus ühe asfaldiprao juures see, mille eest kunagi sajaprotsendilist kaitset ei ole: raske kukkumine järsul pidurdusel, esimene ratas läks 120 km/h kiiruselt pidurdades plokki. Järgnevad päevad püsisin püsti vaid valuvaigistite toel. Koolitajad olid veendunud, et järgmisel tsüklil kevadel nad mind enam uuesti ei näe.Kevadel olin taas ratta seljas, lõpueksamitel oli minu aeg parem nii mõnegi mehe omast. Kuid pärast kukkumist võttis rattal enesekindluse taastamine kõvasti aega.Koolitus õpetas mulle turvavarustuse ja ohutu sõidu olulisust. Kui näen praegu Eestis kuumade ilmadega lühikeste pükste ja plätudega motomehi, hakkab mul juba neid vaadates valus – ei tea, kas nad mõtlevad, et sooja ilmaga on kukkumine kuidagi pehmem?Ja kukuvad kõik, isegi kõige kogenumad. Soomes oli koolitajatel traditsioon – tsiklitel oli tagumise numbri asemel kiri “Kui kukud, siis õpid” ning iga kord, kui keegi selle rattaga kukkus, tehti sildi peale üks rist juurde.Ning seda koolitust pole endiselt peale minu läbinud ükski naine. Keeruline öelda, kas ma seda mõnele teisele naisele soovitada julgeksingi.