Rikkuse kadudes kaovad ka sõbrad

„Inimesed on kummalised - headel aegadel tahavad nad olla su sõbrad, halbadel aga hoiduvad su teelt," mõtiskleb Pilvi (38), kes on kogenud mõlemat. „Olen tundnud end mantlina - kui olen moes, tahavad mind kõik. Kui moest läinud, ei kõlba nagu õigupoolest sekkarissegi."

Kümme aastat tagasi tõusis Pilvi oma erialal ärimaailmas komeedina. Näis, et see naine suudab kullaks muuta kõik, mida puudutab. Edu kajastus ka ametinimetustes - müügiesindajast projektijuhiks, edasi müügijuhiks, edasi osakonnajuhiks, edasi rahvusvahelise firma Eesti kontori juhiks.

See jäi laeks. Emafirma läks pankrotti ning Pilvi jäi vastu majandussurutist tööta. „Ma ei muretsenud enda pärast mitte hetkegi," tunnistab naine. „Olin kindel, et kauaks ma töötuks ei jää. No välistatud - andke mulle üksus, ma juhin!"

Löök, mis rabas jalust

Pilvi konkureeris ühte ja teise ettevõttesse, millegipärast ei osutunud ta aga valituks. Miks, ei tea. Vale sugu, vale eriala, vale komisjon, tugevamad konkurendid?

„Aga löök, mis mu jalust rabas, ei tulnud tööturult," ohkab naine. „See tuli oma mehelt, kõige armsamalt ja lähedasemalt inimeselt. Ta jättis mu maha! Lihtsalt ja labaselt. Ühel hommikul teatas, et tal on üks jutt... Jutu sisu oli, et tal on teine naine ja et ta läheb nüüd ära ega tule enam tagasi. Minuga, kujutletagu vaid, ei ole perspektiivi. Sest meil ei ole lapsi. Olin siis 34aastane ja teadsin, et ehkki üsna hilja, aga kunagi saan kindlasti emaks. Olin seda kokkuleppel oma mehega lihtsalt edasi lükanud: teeme mõnda aega karjääri ja siis saame lapse­vanemateks. Ka tema oli oma töös väga edukas, nagu minagi olin olnud. Ta oli mulle kogu aeg rääkinud, et on minu üle väga uhke, et olen nii tubli, nii võimekas.

Ja nüüd, kus istusin tööta, olin korraga üle! Ei toetust, ei raha, ei lapsi, ei armastatut. Äraaetud hipodroomihobused lastakse maha ja söödetakse rebastele. Äraaetud naisjuhid uputavad oma valu ja üksinduse pudelisse."

Tõsi küll, joodikukarjäärist - nagu ta seda perioodi tagasivaates nimetab - tüdis Pilvi kahe nädalaga. „No ei ole ilus pilt, mis peeglist otsa vaatab! Hoolitsemata, kotid silme all... Nii ei lähe turulegi, poodi minekust rääkimata."

Aeglane tõus

Üksindus, ahastus, alkohol... Ja ärkamine. Pilvi tegi kummalise kannapöörde: majandust õppinud naisest sai matemaatikaõpetaja linnapiiritaguses väikekoolis. „Arvasin, et umbes pooleks aastaks. Kohtusin tänaval kunagise kursakaaslasega, kes oli kooli­direktor ja kes kurtis mulle muret, et õps puudu. Minul oli ka mure - tööd ei olnud. Kahest murest sai üks lahendus. Olin kindel, et see ei ole päris minu teema. Aga tuli välja, et see juhtumisi oligi minu ala," tunnistab Pilvi, kes on koolis juba kolmandat aastat, õpetajate täienduskoolitusedki seljataga.

Väga tasahilju kogus Pilvi end ka emotsionaalselt („Hea tunne oli jälle vajalik olla!") - oma osa oli selles kindlasti ka uuel kaaslasel, kes tema ellu tuli.

„Hoopis teistsugustel alustel kui mu eelmine suhe..." mõtiskleb Pilvi. „Vähem saavutustele, rohkem inimlikule lähedusele orienteeritud. Eduinimestest sõpradest olin ilma jäänud nagu oma endisest edustki, nüüd aga sain tunda midagi hoopis muud. Teisi väärtusi. Usutagu või mitte, aga andmisrõõm ja õnn väikestest lihtsatest asjadest on täiesti olemas."

Suhete kõverjoon

Vahur (42) on kogenud umbes samasugust suhete kõverjoont nagu Pilvigi. „Eduka suhte­korraldajana oli mul raha, sõpru ja naisi. Lapse emast olin lahus, maksin alimente ja elasin nii-öelda täiel rinnal. Kui majandussurutis peale tuli ning tööd ja sellega seoses ka raha järsult vähemaks jäi, algasid muutused. Kuidagi vaikselt. Hakkasin teistes kohtades söömas käima, ei mänginud enam golfi ning spordiklubi liikmestaatuse vahetasin pargis sörkimise või metsas suusatamise vastu. Sport saab tehtud, keha on toonuses, milleks siis liigselt kulutada? Aga kõik see tähendas ka inimeste vaikset väljavahetumist mu elus. Tuleb ilmselt tunnistada, et sõbrad olid rohkem nagu tegutsemiskaaslased. Koos on vahva sportida, lõunatada, viskit juua ja juttu rääkida, aga kõik see jääb pinnapealseks. Muutub elu, muutuvad ka suhtluskaaslased."

Vahetult enne vaesema elu tulekut oli Vahur tutvunud ühel n-ö deidisaidil Paulaga ning jõudnud end neiule edumehena ära näidata. „Olin täitsa kindel, et Paula sellist pargis sörkivat ja kodus mulgikapsaid soojendavat meest küll vaatama ei hakka ning kadusin ta vaateväljast. No mida ma hakkan ühe toreda ja palju väärt noore preili mehelemineku-väljavaateid endasuguse järsult vaesunuga rikkuma. Jätsin lihtsalt kirjale vastamata ja rohkem ei helistanud. Tema mulle ka mitte ja oligi kogu lugu."

... siis on pilet odavam

Ühel ööl oma seiklustepostkasti avades leidis Vahur Paulalt kirja. Neiu tunnistas, et talle meeldis Vahuriga väljas käia ja vestelda, ometi suudab ta aktsepteerida seda, et mees temaga mingil põhjusel enam suhelda ei taha. Ainus palve, lootusega, et see liigselt pealetükkiv ei ole - olgu mees kena ja aidaku analüüsida, mis tüdruku käitumises või olekus teda häiris.

Vahur meenutab: „See oli nii armas sõnastus. Kuidagi nii, et palun luba mul ennast ausa peeglina ära kasutada. No selle peale ei jäänud minul ka muud üle, kui kirjutasin talle ausalt, mees-mehele-stiilis, et mina talle enese tahtmata vale mulje jätsin: aeg on edasi läinud, vahepealsed kuud on mind ja mu elustiili tublisti muutnud ning sellest on tingitud ka mõned minu otsused. Et mina olen nüüd töötu mees ja elan mõnda aega teistsugust elu. Nojah...

Paula kirjutas vastu, et kutsub mu laupäeva hommikul kinno, siis on pilet odavam. Läksin." Koos oli endiselt lõbus. Vahur tunnistab, et Paula eripära on selles, et temaga on kerge aus olla. „Ta nagu aktsepteerib kuidagi maru rahulikult kõike, mis talle öeldakse. Ja ise on ka aus."

Vahuri ja Paula abiellumine sai otsustatud veel enne, kui mees uuesti tööd sai. „Kõik tuli kuidagi korraga. Minu elu nihkus aastase katkestuse järel jälle tavapärastesse rööbastesse. Jälle ärilõunad ja golf... Jälle kaaslased, kes kuuluvad nn hea elu juurde. Aga pargis jooksmas käin nüüd koos Paulaga ja seda tean ka kindlalt, kes mu parim sõber on. Kui vahepealset aega poleks olnud, poleks ma ehk mõistnudki, et naine, saati oma naine, võib olla kõige usaldusväärsem sõber."