Ma sain teada ajalehest.
Ja mis tunne teid valdas?
Ma olin täiesti masendunud. Ma tunnen end vastutavana, kuigi ma ei teagi seda inimest. Esiteks olid ohvriks inimesed, kes ei suuda enda eest seista – vanad naised, keda tuleb üksnes tänada, et nad on elus nii palju vaeva näinud – ; juba see oli vastik. Teiseks see on täiesti kultuuriväline akt. Mustlased võivad kaarte panna, võivad petta, sellele võib omavahel ka läbi sõrmede vaadata, aga inimese elu peab ikka püha olema. Neid peetakse täiesti ebanormaalseteks, kes midagi taolist korda saadavad; nad tõstetakse välja kogukonnast.
Te arvate, et August Burkevitš tegi seda?
Arvan küll, et võis teha. Vähemasti pole keegi mustlastest mulle öelnud, et ta ei teinud.
Andsite äsja mõista, et väiksele petmisele vaadatakse mustlaste hulgas läbi sõrmede?
No võib vaadata – see on individuaalne.
Kustkohast see loogika tuleb? Ülejäänud maailm peab varastamist ja petmist ju halvaks asjaks.
Vana-India filoofias ei öelda „halb” ega „hea”, öeldakse „valgustatud” ja „mittevalgustatud”, võib-olla selle tiivul on välja kujunenud see mentaalsus. Jah, me võime kõik püüda ja olla, aga kui sul pole leivatükki laua peale panna ja lapsed on näljas, siis…siit need konfliktid hakkasid tekkima... Küsitakse, et miks sa ei tööta? No ei võeta tööle. Aga miks ei võeta? Haridust ei ole! See on surnud ring.