Mehhiko narkosõdade linnast otse Lõuna-Eesti alevisse

Minu kodumaal Mehhikos on kolm suurlinna ja üks neist on mu kodulinn Monterrey, kus praegu käivad narkosõjad. Monterrey oli pikka aega turvaline piirkond, kuid umbes aasta tagasi hakkasid narkoärikad oma “asja ajama”. Nüüd me oleme kõik paranoilised, kardame.

Pimedal ajal ei saa Monterreys lihtsalt näiteks poodi minna. Ma kardaksin, et mind röövitakse. Veel suurem hirm oli see, et mind vägistatakse (kui naine röövitakse, siis peaaegu alati ka vägistatakse). See on seal täiesti reaalne oht. Lõpetasin isegi kohalike lehtede lugemise – ma ei tahtnud enam teada, kui palju narkosõjas inimesi tapetud on. Või et kes leiti pooduna või kes lasti maha. Kord läksime sõpradega õhtust sööma – ja äkki hakkasid kõigil telefonid helisema. Vanemad helistasid: “Teie lähedal käib tulistamine, ärge sinna tänavale minge!” Vanematele on see raske.

Minu lähedastest pole keegi kannatada saanud, aga mu 18aastase venna sõber sai surma – ta rööviti ja leiti kaks päeva hiljem tänavalt tapetuna. Mu vennal oli pärast seda väga raske aeg.

Kui kuskil toimub tulistamine, siis me kohe helistame üksteisele – kas kõik on ikka terved? Minu kodu on heas piirkonnas, aga mu poiss-sõber rääkis, et tema kuulis Mehhikos elades öösiti pidevalt tulistamist.

Monterreys on olukord praegu halb. Paljud vanemad saadavad oma lapsed linnast välja kooli, et oleks ohutum. Samas erineb Monterrey ülejäänud Mehhikost. Ma ei saa seal toimuvat üldistada ülejäänud riigile.

Eestis aga ei pea ma tulistamise pärast muretsema. Siin tundsin kohe, et keskkond on rahulikum, helgem ja rõõmsam kui Monterreys. Mind üllatas väga, et Eestis võib olla kell 11 õhtul ja mingit probleemi ei teki, kui üksinda mööda pimedat tänavat kõnnid. Teie vist võtate seda loomulikuna.

Üks suur põhjus, miks ma siia tulin – mul on eestlasest boyfriend. Eelmisel aastal tuli ta üheks semestriks Mehhikosse õppima. Seal me kohtusimegi, rahvusvahelisel peol, üheksa kuud tagasi. Tema õppis Mehhikos tundma minu kultuuri, nüüd tahtsin mina siia tulla tema kultuuriga tutvuma.

Mehhikos ei teata Eestist suurt midagi. Mõned inimesed pole kuulnudki, et selline riik üldse eksisteerib. Mina olen alati geograafiat armastanud ja teadsin, et selline riik on olemas ja mis on selle riigi pealinn, aga mul polnud aimugi kultuurist või ajaloost. Selleks ma siia tulingi, et saada osa kultuurist ja traditsioonidest ja teada saada, kas need sarnanevad minu omadega.

Erinevusi on muidugi palju. Meil pole näiteks sauna. Tähendab – meil on saunad muidugi olemas, aga neid on vähe. Ma proovisin seda eelmisel nädalal, aga ma ei taha sinna minna! Ma tean, et eestlastele on saun väga oluline ja see on paljudesse majadesse sisse ehitatud. Aga ma – vist – pean seda natuke veel harjutama, sest rohkem kui viis minutit ma saunas olla suuda.

Mis teie kultuuri puutub, siis kõik mida ootasin, on olemas, ja natuke veel lisakski. Mehhiko on väga religioosne riik, me oleme konservatiivsemad. Ma eeldasin, et teie siin olete liberaalsemad. Aga siinne perekond polegi nii teistsugune (ma elan oma poisi pere juures) ja tema ema on ikka samasugune nagu minu ema – “Kas sa sõid piisavalt?” ja “Võta see asi üles!” Jaa, see küll üllatas! Ma tean, et perekonnad pole siin nii lähedased nagu meil, aga mu poisi kodus on tunda, et see pere hoiab kokku.

Mehhiko toit on väga vürtsikas, Eestis pole tugevaid maitseid. Kõik on selline koorene ja mahe! Ostsin siis endale suure pudeli vürtsikat kastet ja ma määrin seda kõigele peale. Aga ma olen märganud, et te sööte palju köögivilju. Ja palju hapukurke ja tomateid.

Hoiakud on siin samuti teised. Mehhikos on tabu üksi tänaval jalutada või kohvikus süüa. See paistaks veider, ma ei tunneks ennast üldse hästi. Aga siin ei vaadata sellele viltu. Istusin eile üksi kohvikus ja võtsin klaasi veini – minu jaoks oli see täiesti uus elamus ja ma tundsin end mugavalt. Väga üllatav! Minu kodulinnas on see uncool.

Üleüldse, te kõnnite nii palju! Mehhikos, vähemalt seal, kus mina elan, liiguvad kõik autoga.

Ma pole kunagi külma talve kogenud. Mehhiklased ei armasta külma, minagi võtsin kaasa talverõivad, aga siin kannan ma neid suvel. Käisin Nõval rannapeol, teised inimesed kandsid lühikesi pükse ja T-särki, aga mul oli jalas kaks paari pükse ja seljas kaks jakki! Ja mul oli ikka külm! Siis olin ma Eestis alles teist päeva. Ehk ma harjun? Teil on ju ütlus “Pole halba ilma, vaid kehv riietus”?