Liis Lass - Material Girl

See tüdruk - Eesti ühiskonnas siiski naine oma parimais aastais - on Liis Lass (22), kes on varem töötanud kinnisvarabüroos A&A, ennustanud Kanal 2s ilma ning jõudnud turustada kohvikut Moskva, mille operaatori vastu algatati aprillis pankrotimenetlus. Saavutusi on teisigi: Lass on võitnud viienda missi koha Changshas aset leidnud konkursil "Tourism Queen of the Year International", poseerinud käte ja põlvede abil oma privaatpiirkondasid varjata üritades ajakirjas Playboy ning kirjutanud sõnad sellistele tuntud lauludele nagu Keskerakonna valmispropaganda osaks olev "Meie riik", Elmariachi "Üksteiseta" ning Luisa Värki "Miks möödunule mõtleme".

Kahtlemata on Lass omnipresentne multitalent, kuid olukorras, kus Töötukassa Tallinna ja Harjumaa osakonna juhataja Siim Sarapuu sõnul on müügi- või turundusjuhiks hakkamise soovi väljendanud enam kui 400 inimest, tekitab Lassi Botaanikaaeda viinud konkurss teatud uudishimu. Kus see üldse toimus, millal ja millistel tingimustel?

Ekspressi veebitoimetus küsib seda Tallinna Keskkonnaameti infojuhilt Zotejevalt, kuid ei saa selget vastust. Me ei saa vastust ka küsimusele, milline oli Keskkonnaameti eelmise projektijuhi põhipalk. Küll ütleb Tallinna Botaanikaaia asedirektor Nelly ­Orissaare meile, et neil ei ole andmeid Lassi palkamise ega tööülesannete kohta. Varem tegeles Botaanikaaia turundamisega müügiosakonna juhataja ning nüüd kavatseb Botaanikaaed taas hakata tollele kohale otsima inimest palgaga 11 000 krooni kuus.

Liis Lass ei kommenteeri oma uut tööd ega sellega seotud plaane. See-eest kirjeldab ta oma eraportaalis Ekspressi-poolset intervjuupalvet järgneval moel: Heliseb telefon. Tundmatu lauanumber. Mõtlen, et päris kindlasti on see mõni ajakirjanik, kes soovib teha intervjuud teemal Botaanikaaed, turunduse juhtimine, Keskerakond, loll blondiin, konkursi võitmine, Savisaar...

"Tere" vastan telefoni.

"Tere. Mina olen Krister Kivi Eesti Eks­pressist ja me soovime teha intervjuu selle Botaanikaaia asjus"

No ei tead mille asjus siis veel, eks! Ega ometi ju viimnepäev käes ole, et Eks­press näiteks minu loomingust või tähelepanekutest meedia alal rääkida tahaks. Eks soov on ikka taguda sama vana teemat, et kuidas Savisaar topib ametitesse kenasid (kuid eranditult lollakaid) siresääri ja blabla. Tõesti ei taha toetada Eestis niigi valitsevat paranoiat ja skandaalijanu.

Järgneb tõdemus, et "sarnased meetodid on kasutusel küll kõigis vägivaldsetes meediaväljaannetes, kus puudub igasugune respekt portreteeritavate pihta" ja resolutsioon: "Respekt noorte tegusate naiste vastu on selgelt liiga palju tahetud."

Võiks üritada ette kujutada olukorda, milles ajakirjanik helistab siira intervjuusooviga näiteks Ülo Pärnitsale või Rein ­Kilgile ning nood kurdavad mõni minut hiljem oma blogis - kui see emmal-kummal olema peaks -, et respekt vanemate tegusate meeste vastu puudub Eestis täielikult. Kuid eelistan pigem kinnitada, et austan sajaprotsendiliselt loomingulisi tegusaid naisi. Elan kaasa Lassile, kes 8. mail Kuku raadio saates "Nädala tegija" kinni tas, et on väsinud teda ümbritsevast ilmatüdruku ja "gigatibi" kuulsusest, ning olen arusaamatuses, mismoodi sellised kohutavad seosed üldse tekivad. Kui "tibi" märgib taasiseseisvumise järgsel perioodil Eestis välja arendatud kuvandit enesekindlast ja hea väljanägemisega naisest, kes genereerib meestes seksuaalset frustratsiooni ning - kiretuld keeruliste lõõtsade ja siibrite süsteemi abil reguleerides - jõuab lõpuks välja isikliku Mercedese või, paremal juhul, vanalinnas asuva butiigini, milles hakkab müütama kolme Gucci käekoti võltsingut, on tegemist selge alaväärtustamisega.

Mõistetavatel põhjustel on ka Lassi esialgne sööt olnud seksuaalse iseloomuga (osutan seltskonnaajakirjades tiražeeritud stuudiofotodele, millel Liis Lass, näoilme järgi otsustades vabatahtlikult, on poseerinud napis riietuses või sootuks alasti), kuid kuidas saab tibiks nimetada inimest, kelle konksu otsas pole enam kaks või kolm tõupulli kohalikult Wall Streetilt, vaid suur osa ühiskonnast? Auditooriumi laiust arvestades on frustratsiooni leevendamise - ja samas ka tekitamise - vahendiks Intervjuu selle kõigis vormides (nagu ka Intervjuust keeldumine), ning viimasel ajal edastabki Liis Lass nördinud toonil sõnumit, et on kollase ajakirjanduse taktitust tähelepanust väsinud "ja tulevikus (viitan 1.4.2009 Õhtulehe nupukele "Liis Lass: Mul on ­fucking kõrini, et te kõik minust ikka veel kirjutate") kirjutate minust ainult neid asju, mida mina tahan ja mida mina teile ütlen!"

SELLE ASEMEL ET SUUSATADA minema arktilisse tühjusesse nagu Mary Shelley Frankenstein, ei paista aktiivselt ühiskonnaelus osaleval Liis Lassil olevat aga mingit tegelikku plaani tähelepanuareenilt lahkuda. Nagu Lass targa naisena ilmselt teab, on urmasotlik endast kättesaamatuse illusiooni loomine parimaid tähelepanu genereerimise viise. Kuulsus, kirjutab staažikas Soome ajakirjanik A. P. Pietilä raamatus "Uutisista viihdettä, viihteestä uutisia", on nüüdisaegses ühiskonnas aga täpselt samasugune kapital nagu raha, tööjõud või toorained ning küsimus on vaid selles, mida Liis Lass oma kapitalist vormib. Ei saa ju Botaanikaaia turundusjuhi töökoht - kuigi praeguses majandusolukorras kindlasti tervitatav; kindlasti meeldivam trammisaatja sotsiaalsest töökohast - olla kellegi elusiht.

Ekspress oletabki, et nüüd kus Lassi-taoline lihvimata teemant on linnavalitsuse juveliiritöökoja asjatundlikes kätes, väljub ta sealt tõelise briljandina võib-olla juba oktoobrikuiste linnavolikogu valimiste eel, kindlasti aga Riigikogu valimisteks 2011. aastal.

Kuskilt peab ju tulema uus põlvkond tegusaid naisi, kes - edastades eestlastest valijaile sõnumit, et Keskerakond on siiski Eesti partei - Evelyn Sepa jälgedes astuks. Kuidagi peab ju täituma Liis Lassi lubadus, mille ta 2007. aastal Ekspressis välja käis: "10 aasta pärast ma enam tööl käima ei pea!"

Niisiis on kõik parimas korras. Kõik läheb plaani kohaselt.