Kriisiaja meelelahutus – kasutatud raamatud

Eelkõige teatakse Raamatukoid internetipoe järgi, mis on eriline selle poolest, et see on esimene ja kõige suurem Eestis.

Tuhanded inimesed kasutavad igapäevaselt nende kodulehel asuvat rohkem kui 50 000 raamatututvustust eestikeelse kirjanduse andmebaasina. Aga veel on neil kaks põnevat vanade raamatute kauplust.

Nende põhiraamatupood asub Tallinnas Harju tänaval. Sealsamas Kirjanike liidu ruumides, kus on raamatuid müüdud juba Nõukogude ajast saati. Kunagi oli seal Lugemisvara raamatupood, siis kirjastus Kupar, Rahva Raamat ja nüüd Raamatukoi.

Ühel päikselisel suvepäeval turistilärmakalt tänavalt vanade raamatute maailma sisse astudes tekib võimas kontrast, tänavamüra asendub Arvo Pärdi minimalistlik-meditatiivse klaveripalaga "Sipegel im Spiegel" ning aeg hakkab kaks korda aeglasemalt kulgema.

Ka inimesed liiguvad siin kõrgete riiulite vahel rahulikumalt ja tasasemalt kui muidu. Leti taga seisev Eha - kõige tasasemini rääkiv ja armsam raamatupoe müüja, keda endale ette võib kujutada - ütleb, et tema armastab hoopis närvilisi kliente.

"Mulle hästi meeldib, kui tuleb kärsitu inimene. Siis maandan ta maha - panen istuma ja räägin temaga rahulikult.

Vahel vaatan, et kui esimesena tuleb hommikul mees, tuleb hea päev. Kui tuleb mõni närviline naine, tuleb kärsitum päev. Aga eks see on nii naljaviluks mõeldud," kõneleb naine.

"Väike prints", bestseller nr 1

Eha teab põhikundede soove ja huvisid peast. "Mõned vanad bibliofiilid, kes siin käivad, elavadki ainult raamatule - tuba on raamatuid täis, köök on raamaturiiuleid täis, voodi ümbrus ka on raamatuid täis! Hästi toredad on 40-50aastased mehed, kes koguvad oma lapsepõlveraamatuid. Paljud otsivad näiteks "Väikest Printsi", ka välismaalased."

Raamatukoi üks kahest omanikust, Margo Matsina tõdeb, et see Saint-Exupéry teos ongi üks põhiline raamat, mida ei jõua nii palju sisse osta, kui seda soovitakse. Üleüldse on lastekirjandus kindla peale minek, aga hästi lähevad ka filosoofiateosed ning kohustuslik kirjandus.

Kui aga raamatusõber oma otsitavat teost kokku umbes 50 000 pakutava seast parasjagu ei leia, saab ta end ootele panna soovide registrisse.

Sellesse tabelisse tekib iga päev mitu lahtrit juurde. Raamatuid, mille tiraažid on ammu läbi müüdud, aga mida inimesed ikka veel soovivad, on seal kirjas üle seitsmesaja. Sageli otsitakse rahvariideraamatuid, purjetamisõpikuid, mõningaid ajalooraamatuid. Muide, üks naiste ihaldusobjekte on kummalisel kombel esoteeriline "Naised, kes jooksevad huntidega".

Eriti tore on see, et soovi hoitakse nimekirjas seni, kuni raamat käes. "Nii et ära imesta, kui paar aastat on mööda läinud ja siis keegi helistab sulle ja küsib, et kas sa ikka veel tahad Roald Dahli novellikogu," ütleb mulle Margo, kui olen ka oma soovi nimekirja lõppu lisanud.

Kriisi ajal tuuakse rohkem raamatuid

Vanade raamatute kauplusse jõuavad raamatud kahte moodi. Esiteks toovad inimesed neid ise kastide kaupa poodi.

Nn püsitoojad on salapärane seltskond, kes end avalikult eksponeerida ei soovi. Nii palju Margo poetab, et enamasti on nad keskealised mehed, kes ainult raamatute kauplemisega tegelevadki. "Aga see ei ole neile ainult töö, vaid nad ise koguvad ka vanu raamatuid. See ring on suhteliselt väike ja neid võib ühe käe näppudel üles lugeda."

Nüüd, kriisi ajal on märgatavalt kasvanud juhuslike raamatutoojate hulk. "See on muidugi kurb. Inimesed, kes on tööst ilma jäänud, vaatavad kodus, mida saaks rahaks teha," tõdeb Margo.

Kui varem avaldasid raamatupoe pidajad lehtedes kuulutusi, et ostavad raamatuid, siis kevadel sellest loobuti.

Päevas tuuakse neile juba niigi sadu raamatuid ning pikki nimekirju pakutavate raamatutega.

Mõnikord käib Margo koos oma kursavenna ja firma kaasomaniku Gunnar Koppeliga inimestel ka kodudes tervetel raamatukogudel järel. Kõige suurem selline kollektsioon on olnud mõnetuhande raamatu suurune.

Kõige kaugemal on mehed käinud raamatutel järel Saksamaal, eestlasest ajalooprofessori juures. "Ülemöödunud aastal käisime Rootsis väliseestlaste käest ostmas -Göteborgi ümbruses ja Stockholmis viies-kuues kohas ja tulime niimoodi tagasi, et auto pärast kaebas," meenutab Margo.

Mõnikord on kogudes vastavalt omaniku huvile erialast kirjandust. "See võib päris ära ehmatada, kui sul on ees kapitäis vene- ja saksakeelset raadiotehnika-alast kirjandust. Siis mõtled, et kui ma selle kõik ära tooks, oleks pool Voori tänava väikest poodi - seal on meil tehnikakirjandus - ühte teemat täis!"

On terve hulk raamatuid, mida ikka pakutakse, aga varud on ammu ülemäärased. Klassikaline näide on Balzaci "Kogutud teosed", aga ka muud nõukogude aja masstiraažid.

Rariteedid maksavad tuhandeid

Kui vana raamatu saab soetada soodsamalt uuest, siis raamatupoe riiuleist võib leida ka 20 000 krooniseid raamatuid.

Hinnalised on näiteks eestiaegsed Taska köitekojas köidetud raamatud. Margo näitab Harju tänava poe keldris riiulitäit naha vahele sätitud teost, mida nad müüki ei ole raatsinud veel panna ning võtab sealt õrnalt Marie Underi väikese luulekogu "Käik tuultesse". "Kas see on raamat või on see kunstiteos? Selle iga lehekülg on omaette väike Märt Laarmani graafiline leht. Kokku on seda tehtud 130 tükki, meil on kolmekümnes eksemplar."

Haruldased on kõik Eesti raamatud, mis on välja antud enne 1850. aastat. Et selliseid teoseid Raamatukoisse aegajalt ikka satub, käivad nende juures regulaarselt "inventuuri" tegemas kirjandusmuuseumi prouad, kes leiavad oma kogusse iga kord midagi uut. Margo saadab rariteete ka kord aastas toimuvale Tartu Ülikooli raamatupoe oksjonile, kus alati on kohal kõik Eesti olulisemad kollektsionäärid.

Margo räägib veel, et mõnikord annab vanale raamatule väärtust juurde ka autori sissekirjutus.

Kui näiteks Bernard Kangro autogrammidega raamatuid on väga palju, siis Tammsaare või Luts on signeerinud vähesed eksemplarid. "Meil on olnud paar Tammsaare pühendusega raamatut, mis ta on kinkinud oma lastele, näiteks "Tõe ja õiguse" ungarikeelse tõlke. Lutsu sissekirjutisega raamatut on olnud korra."

Ka näiteks Richard Kaljo on oma kogusse kuulunud raamatud teinekord tähistanud väga uhkelt: näiteks joonistanud siseküljele suurelt enda autoportree ning märkinud raamatus ära olulised kohad.

Teinekord satuvad poodi ka originaal-eksliibristega raamatud. Margo ütleb, et enamike tuntud autorite tööd on nende juurest läbi käinud - Kaljo, Hando Mugasto, Evald Okas, kui nimetada vaid mõned. Ja siis võtab sealsamas keldris riiulist välja imei lusa Villu Tootsi pimetrükis eksliibrisega raamatukese.

Boonus raamatu vahelt

Tavalisemaid asju, mida vanade raamatute vahelt leida võib, on sellesama raamatu ajalehest välja lõigatud arvustus. Laki tänaval asuvas laos töötav Külli räägib, et kord leidis ta 40ndatel aastatel kirjutatud kirja, kus tüdruk rääkis sõbrannale, et missugused lokid tal peas on. Veel on ta leidnud loteriipileteid, kviitungeid, igasuguseid järjehoidjaid, kuivatatud lehti ja lilli, pabernukke... 1990ndate algul olla ühe raamatu vahel olnud aga paarkümmend dollarit. Kui tookord ostsid töötajad leitud raha eest kooki, siis enamasti jääb leid raamatusse sisse.

Peale raamatute leiab Harju tänava poest veel vanu mänguasju, vinüülplaate, plakateid ja postkaarte. See on Margo isiklik kirg. Ta ise ütleb, et ta on just nagu haige vanade asjade järele.

"Raamatud ise lähevad mulle korda. Ei ole sedapidi, et peaks tegema äri - ja siis vaatame, kas hakkame kalosse või raamatuid müüma. Eks ta saigi alguse sellest, et Eestis ei olnud sellist internetipoodi. Ja vanad raamatud tulid sinna juurde. Uued raamatud on ju vaid tühine protsent sellest, mis aegade jooksul on üldse välja antud!"