Jürgen Ligi: "Pohhuism ei ole roppus!"

Ma olen Delfi stiiliga väga halvasti kursis, ei jälgi seda pidevalt. Aga otse ütlemist ja selgelt mõtlemist pean kindlalt eeliseks ja anonüümsuse taha ei poe.
Mis hinnang seal veel oli?

Toorus.

Toorus... Toorus... Huvitav, kus see toorus on?... Ma ei võta seda omaks.

Võtame teie seisukoha, et meedia mõnitab Riigikogu.

Absoluutselt! Seda toorest mõnitamist võib aastaid kannatada, aga samal ajal ju tead, et tehakse liiga. Kui see ühel hetkel üle pea kasvab, siis keegi peab välja ütlema, et meile tehakse liiga ja et see liigategemine õõnestab Eesti riigi aluseid.

Kui palju on teie blogis isiklikke mõtteid, kui palju partei omi?

Ma ei ole iialgi kellegagi blogi teemal konsulteerinud. Olen kõrvad kinni pannud, kui keegi üritab või üritaks mind tsenseerida. Mulle meeldib lasta sulel vabalt lennata. Ma ei kirjuta lohisevat propagandat.

Miks läks teile hinge Kalle Muuli idee saata Riigikogu sundpuhkusele?

Jumala pärast, see ei olnud nii. Ta nimetas meid in corpore varasteks ja see ei olnud esimene kord! Ta ütles selle jälle täiesti tühja koha pealt välja.

Et me oleme vargad, kes teevad seadusi selleks, et varastada! Milline tsunft ei oleks selle peale solvunud?!

Rääkisin tegelikult kaasapõlemise ja pohhuismi skaalal. Pohhuism ei ole roppus, vaid vaenulik hoolimatus ja vihkamine riigivõimu vastu. Teises otsas on kaasapõlemine Eesti riigile, tema rahvale, tema vajadustele, tema inimestele, kes püüavad neid vajadusi rahuldada.

Rääkisin sellest skaalast ja jään selle juurde. See jutt oli tervik ja väljendas paljude südametunnistusega inimeste tundeid alandamise ja hoolimatuse vastu.

Sinna alandusse kuulus ka jutt, et meie vaidlused maksude ja eelarve üle on vaid kärbatanud pabul ja näitemäng!

Lugesin teie blogist, et Muuli tööandja pöördus partei keskkomiteed otsima. Mida see tähendab?

Postimehest küsiti, kas partei ja aukohus võtavad seisukoha. See on ju absurd! Ma olen vaba mees vabal maal, ma kirjutan küll partei programme, aga ma ei ole nende kasvatusalune. Ma ise juhin seda erakonda aseesimehena.

Need on vaba inimese mõtted, mis ei piirdu ühegi erakonnaga. Kui sulle öeldakse seinast seina aitäh, siis näed, et oled õige asja eest väljas.

Samas jääb mulje, et Ligi teeb oma blogis julgelt kriitikat, aga ise kriitikat ei talu.

Kriitika ei ole sõim! Õiglase kriitika püüan kogenud inimesena alla neelata, aga ebaõiglust ma ei talu.

Kas Ansip on õnnestunud peaminister?

Olen olnud temaga vahest kõige tulisem vaidleja. Headel aegadel olin ta suhtes hästi kriitiline, aga halvematel aegadel on vaidlust vähemaks jäänud.

Algusaastatel oli üks probleem vahest sisemises ebakindluses. Ta oli harjunud olema suverään oma kodulinnas Tartus ja kippus seda suveräänsust kehtestama ka oma ministrite suhtes - olin temaga koos valitsuses. Et hoida meeskonda koos, oli ta vihaleajavalt hoolimatu oma erakonna ministrite suhtes, otsis kompro­missi teistega.

Aga ühel hetkel õppis ta ära ei ütlemise. Teiste erakondade juhid jooksid mõnel korral isegi valitsuse istungitelt puhkides välja. Siis sain aru, et asjad on muutunud.

Retoorika mõttes olen soovitanud tal olla ettenägelikum. Ei maksa nii palju paanikakuulutajaid eitada. Selline täiseitus maksab end kätte kahe aasta pärast või viie aasta pärast. Siis ütlevad kõik, et no mis ma ütlesin, kuigi see paanika oli konstantne ja argumenteerimata.

See on koht, mille eest ta on saanud nahutada. Kuid ka siin on olukord muutunud.

Valitsusjuhina on ta täitnud oma rolli hästi, aga ta ei saa kunagi väga kõrget hinnet, sest olud on olnud ekstreemsed. Tõsi, šanss on taas olemas.

Millal oli selge, et sotsidega enam koos jätkata ei saa?

See hakkas selgemaks saama siis, kui oli kolmas kabinetiistung, kus ei liigutud mitte sentimeetritki edasi eelarve kõige suurema kamaka ehk töötuskindlustuse teema osas. Kui hoiti kinni täiesti valedel eeldustel ja teistsugusel ajal tehtud kokkulepetest ja klassipositsioonist.

Riigi päästmise asemel toimus valijate häälte püüdmine?

Sotside puhul on vastasseis igal juhul propagandavõit, kas läheb nii või teistpidi. Kasulik neile, äärmiselt kahjulik IRLile ja Reformierakonnale.

Sotside lahkumine oleks aus ülestunnistus. Et oleme rahandust juhtinud, oleme sõnades töörahvast kaitsnud, aga oleme valesti arvutanud.

Mis saab Jüri Pihlist?

Ta on öelnud, et läheb Taliga asemel ametiühingut juhtima.

Jüri Pihl ei ole praegu selle lahkumise üle õnnelik, võin seda kinnitada.

See on see hull asi, kui ostetakse sisse "juht", kes on poliitiliselt täiesti rabe, kes alustab partnerite solvamisega ja siis pärast ei ole tal kindlust, et juhtida erakonda ja öelda, et peame kokku leppima.

Tal on kindlasti väga suur häälte kogumise potentsiaal ja kõva juhi maine, aga sellele peavad lisanduma pikem poliitiline taju ja teistsugused meetodid. Kõva kätt tuleb esimeses lahenduses oma erakonnas proovida, mitte teiste peal.

Tema enda seisukoht erineb oluliselt ametiühingute omast. Pigem tekitab ametiühingute surve temas füüsilist ebameeldivust.

Missugune siis Pihli seisukoht on?

Et tuleks valitsusse jääda.

Võrreldes kõigi kärbetega - need on õudsed kärped - see koondamishüvitise suurendamine või koormuse jätmine tihti hinge vaakuvatele firmadele - seda on palju.

See ei kaitse olemasolevaid töötajaid ega olemasolevaid töötuid. Küll aga tõstab tohutu kõrgele tulevased koondatavad. See on suhteliselt väike vähemus, aga häälekas, väga suurt solidaarsust tekitav.

Palju lihtsam oleks Pihlil öelda, et töötuskindlustuse süsteem on üle jõu käiv, ei piisa maksu tõstmisest, peab hüvesid kärpima.

Tal on raske, tunnen talle kaasa.

Kas Rahvaliiduga on kergem kärpida?

Eks elu näitab. Meile tundub, et Aivar Sõerdi kogemus ja senised kõnelused annavad kindluse, et nad selles teemas küll kalkulaatorit nurka ei ole visanud. Neile ei ole kärped eluküsimus.

Kas nad on siis suhtelised taltsad võrreldes sotsidega?

Taltsutamine käib looma kohta.

10 : 50 on sotside skoor valitsuses. Ega need 50 ei saa lõputult taltsutamisega tegeleda, kui seda sõna kasutada.

Vabandust, mismoodi 10 : 50?

Ses mõttes, et mis dominandid saavad sotsid olla oma kümne häälega [Riigikogus]! Me oleme ju pidevalt üksteisele vastu tulnud.

Minu meelest hindavad Rahvaliidu kuus [häält] end ja olukorda realistlikumalt kui sotside kümme.

Maine on Rahvaliidul äärmiselt sant.

Jah, see on raudselt argument. Kuid Rahvaliit on inimeste väljavahetamisega mainet muutunud. Nad saavad aru, et maine on tähtis, see on elu ja surma küsimus.

Sotside maine on kõrgem kui Rahvaliidul, aga me ei saa sellest praegu lähtuda. Eesmärk on uus eelarve kokku saada.

Mida arvate pankurite ideest müüa riigi päästmiseks rohkelt metsa?

Mina selle müügi vastu ei sõdiks. Metsanduse olukorra määravad seadused, mitte omandus. Olen aastaid eksperte kuulanud, ka keskkonnakomisjoni juhtinud. Hinnatakse, et pigem raiutakse vähe. Ja praegu on jutt nendest maadest, mis on alahooldatud.

Rahvaliidule metsa müük ei meeldi.

Neile on see muidugi märgiline asi. Aga samas on Villu Reiljan vana metsafanaatikuna öelnud, et rasketel aegadel on eesti rahvas ikka metsast abi saanud.

Ja [eelmise] Eesti ajal kahanes metsastatus - võin küll liialdada - poole väiksemaks kui praegu.

Mida on teil öelda kümnetele tuhandetele, kes töö kaotavad?

Kunagi koolitusel küsiti sama, aga ainsuses. Minu vastus oli, et see on halb küsimus. Riigil ei ole kunagi üksikule inimesele konkreetset retsepti.

Aga üldiselt: teeme oma parima ja tulevad paremad ajad. Mis on küll mittemidagiütlev lause.

Võib öelda, et hoidke kokku, hinnake ümber väärtusi. Ma tean, et ka see ei lohuta.

Aga kui rääkida töötutest, siis ütlesin oma soovituse välja poolteist aastat tagasi. Et hakake, inimesed, mõtlema, kas teie töökoht on kindel, kas ei oleks vaja õppida, kas ei oleks vaja uut eriala võtta, tulevad rasked ajad.

Täna sellele mõeldakse, aga lahendusi ei paku kümnete tuhandete puhul välja ükski kriisiabi süsteem...

Suurettevõtjad pelgavad, et sügisel võivad puhkeda rahutused.

Mina olen selles kohas küll eesti rahvasse uskunud. Destruktsioonis väljapääsu ei ole. Hoiatavaid eeskujusid on liiga palju ja seejuures just riikidest, kes on ajanud lõdvemat poliitikat kui meie.

Õnneks meil ei ole seda lõhkumise ja prantsuse vedurijuhi sündroomi, et olgu mis on, mina pean enda oma saama.

Üks riigiametnik kurtis mulle, et tema palka kärbiti hiljuti kaheksa protsenti. Nüüd kuulis ta, et palka nülitakse veel kümme protsenti. Ta on närvis - miks kestavad Reformierakonna lubadused vaid kaks kuud.

Kohutavalt närvis oleme ka meie Toompeal.

Tööhõive ja palkade kärpimine on see, mis meid praegu kõige rohkem ruineerib.

Võin käsi südamel öelda, et kui tehti 2008. aasta untsu läinud eelarvet, siis valitsusjuht tõstis lauale koalitsioonilepingu punkti, mis ütles, et palgad ei tohi tõusta rohkem kui nominaalne tööviljakus erasektoris. Aga headel aegadel ei ole võimalik läbi suruda mõistlikke piiranguid.

Nüüd kukub palk 2006. aasta tasemele. Polegi ju nii hull, aga psühholoogiliselt äärmiselt vastik.

2006. aastal oli tulumaks 23 protsenti, praegu 21 protsenti. Olete endiselt maksude tõstmise vastu?

Kindlasti olen tulumaksu tõstmise vastu. Tulumaks on kõige ahistavam maks maailmas.

Usute, et euro tuleb aastaks 2011?

Praegu on kõige kriitilisem hetk. Väga kiire tegutsemine veel aitaks.

Kõige kõmulisemad laused Ligi blogist

* "Puhastustuli vahendina ei aegu. Sellega on hävitatud nakatunud raipeid ja vammi täis maju. Sina, Kalle, jääd oma jutuga suuruselt kahe vahele. Kaalu end siia ritta. Põlemine aitab, kui Sa ei suuda pool sajandit järjest ärgata ega uinuda mõtteta Riigikogu alandamisest, kui Sa ei armasta oma riiki, vaid teda teotada, kui kogu Eesti poliitika on Sulle pohhui, nahhui ja kärbatanud pabul, kui kõik Su mõtteteed viivad lõpuks Riigikogu palkadeni. [-]

* "Kalle, soovitan Sulle stardipaketti. Eesti riigile kaasa põlemine aitaks süveneda ja mõelda ja austadagi vahest. Vaikida kasvõi. Ei mõtle ma Statoili, isegi Olerexi mitte - tulemus on tähtis, mitte see, mis värvi on kaart. Käepärane, aga tõhusam oleks vast Dinaz, mil näivad olevat Läti juured. Mine vaata, ja kui Sa ei hakka paremaks hindama Eesti majandusolukorda, leiad erinevuse poliitikas ehk ikka. See aitab startida ja võib ravida. Või peaks ütlema restartida?" 12. mail