Enelin Meiusi täielikus vaesuses elatud viimased aastad Venemaal

Tegi, mis ta tegi, aga lahkunuid ei siunata. Minu lugemiste järgi oli ettevõtlik naisterahvas, kes tegutses vastavalt võimalustele. Puhaku rahus.

Ot-ot, kas mitte paar aastat tagasi ei olnud uudis, kuidas Enelin Meius proovis veel elupäevade lõpul Saarepeedil mingit söögikohta avada, mis käima ei läinud?

Sic transit gloria mundi...
Ma ei tundnud kõnealust ärinaist ega tema äride üksikasju, aga meenutades tollast ajajärku, mil äri hakkasid ajama inimesed, kel ärist üsnagi ähmane ettekujutus oli, siis juhtus selliseid asju üsna tihti. Ka kõige paremate kavatsustega ning hetkegi uskumata, et oma äriga võidakse täiega kõrbeda ja kaotada nii enda kui võlausaldajate raha. See oli kasiinomajanduse aeg.

Paari hoiatavat näidet oli võimalik lähedalt vaadelda. Asuti mingit äri ajama. See edenes. Tekkis võimalus heaks tehinguks. Optimistlikult võeti raha, mis oli saadud kellegi tellimuse täitmiseks ning üritati selle summaga enne tähtaja kukkumist sooritada hüpoteetiliselt riskivaba kiire tehing, nii et hundid söödud ja lambad terved.

Algul vedas, Siis järsku ei vedanud. Ühe tellimuse tarbeks kliendilt saadud raha pandi kauba alla, mille tellija teatas paari päeva pärast, et sorry - mul pole seda praegu võimalik välja osta. Tehingu tähtaeg, mille jaoks raha oli saadud, lähenes ja selle sooritamiseks vajalikud vahendid oli kinni kauba all, millest ei õnnestunud vabaneda.

Võeti mingi teise kliendi raha, et ootav tellimus täita. Samas oli vaja kaotatud summa tagasi teenida. Võeti uusi riske. Võlad vajasid kiiret tasumist, tehing pidi olema kiire ja meeleheitlikult kasumlik, sest kliendid esitasid küsimusi. Sel hetkel ei osatud pidurit tõmmata, sest usuti, et tegemist oli ajutise ebaõnnega. Lõpuks võeti laene. Neilt, kes olid valmis laenama. Kümneprotsendise nädalase liitintressiga. Selgus, et äri pole nii lihtne kui eemalt vaadates tundub ja mingil hetkel oli seis selline, et kui ise pildilt ei kao, siis sind kaotatakse pildilt - kuna lõpuks olid laenuusaldajaiks väga karmi silmavaatega mehed.

Tean kaht tüüpi, kes sellisesse seisu jõudes siit põgenesid. Tõsi, läände, mitte itta. Mis neist saanud ei tea. Võlausaldajaid jäi siia maha nagu murdu.

Jutu point? Mõlemad mehed asusid oma äri ajama parimate kavatsustega, olid veendunud, et raskused on ajutised ja võlad saavad raudselt klaaritud ja reaalsust tunnistati alles siis, kui midagi muud üle ei jäänud. Ning pankrott oli midagi sellist, mis lihtsalt ei saanud juhtuda! Ja nii tehti uskumatult lolle vigu. Nõukogude stiilis.

Näiteks pandi äri püsti - rajati hoone, palgati töötajad, osteti kaup - eeldades, et vajalike lube võib välja ajada ka siis, kui äri juba käib. Nõukogude ajal oleks faktiliselt toimiv äri olnud pigem loa saamist soodustavaks argumendiks. Enam ei olnud. Ettevõtlusluba ei olnud, ehitusluba polnud ega tulnud - korja oma kola kokku, kirjuta kulud korstnasse ja kao. Ja mõni inimene oli sellise (varasemast niivõrd erineva) asjaajamisega tutvudes täiesti jahmunud. Oli inimesi, kes omandasid oma esimesed ärikogemused väga valusate õppetundide kaudu. Ning polnud harv juhus, et selle põhjuseks polnud pahatahtlikkus, vaid äärmine asjatundmatus ning oskamatus kapitalismi olude orienteeruda.

Minust läks asi õnneks mööda, sest ma sain varakult aru, et äri pole minu tee.

Täiesti nõus. Kui võlad maksmata, siis oled võlgnik. kui võlgade eest põgened, oled sulaselge varas.

Tiiu Silves oli see teine ärinaine, šeikidega.

Aru ma ei saa - kas tõesti on võimalik nii täielikult laostuda? Et kui inimesel on miljoneid, siis ta ei talletagi kuskile sukasäärde mitte pennigi? Mind teeks küll ettevaatlikuks kui elus liiga hästi läheks - selge märk sellest, et ega see pidu kaua kesta ja peagi läheb halvasti.

aga hea sõnaga ei meenuta kah. Tahaks näha seda inimest, kellel nahk 2,5 milliga üle kõrvade tõmmatakse ja siis peaksin teda selle eest veel hea sõnaga meenutama. Käige kuradile.

Silves oli endiste kagebeeshnikute front woman.

Elas kui säraküünal.

surnutest halba ei räägita - see ütlus on pärit maalt, kus teistel naha üle kõrvade tõmbamine on norm!
see "tegus, ettevõtlik" naine oli siiski ainult petis...

Ega paljud tolleagesed rikkurid olid tegelikult vaesemad kui geoloogid tühja taaraga, sest prükkari taara kuulus tõesti temale, koos räbalatega, aga võlgnikul pole midagi ja isegi vähem kui ei midagi...

Oli 80.-ndatel mingi aeg KUKU klubi direktriss ja Kunstnike Liidu / Kunstifondi a/ü komitee esinaine. Suure kasvu tõttu oli tal hüüdnimi "poolteist"

Mis Tiiu -talutütrekene teeb? On Dubais lossis ja vahib kuldraamidega aknakesest välja?

tüüpiline aferist-tõusik, nagu neid veel tänapäeva eestistki kohata võib

Nõus sinuga ja lisaksin veel siia otsa, et kui võlausaldaja ka panga ees tanki paned, siis oled suisa kaabakas.