Elu ühes päevas: Tõnu Õnnepalu
Kirjanik Tõnu Õnnepalu (50) elab Hiiumaal omaette ja sõidab Viljandisse Ugala teatrisse proove tegema, kus peagi jõuab vaatajate ette tema näidend “Sajand”.
“Viie-kuue ajal läheb mul uni ära. Ja kui on ägedam kirjutamise periood, siis võib kevadel kella kolme-nelja ajal ka ära minna. Teen tule pliidi alla, käin õues ringi, sirutan ja painutan. Vaatan-kuulan, mis mets teeb, mis linnud teevad. Tulen tagasi tuppa ja ajan kannus vee keema, teen teed. Mul on Pariisist toodud väike pruun savist tops, Jaapani oma, seal on peal valge jänes, kõrvad püsti. Hästi kevadine.
Liiga suures tassis jahtub tee maha ja pole midagi asi. Must tee on mu doping, kohvi joon ainult linnas.
Raudahju kütan talvel iga päev, suurt leivaahju üle päeva. Kui tuli all, sätin ennast laua taha. Ma ei saa kirjutada kuskil tugitoolis, läpakas süles, köögilaua taga ma ka ei tööta – siit peaks oma asjad kogu aeg kokku korjama ja ära viima. Ikka on töölaud kuskil akna all olnud, kõige parem on muidugi põhjapoolne aken, päike ei paista kunagi silma. (Praegu on laud küll läänepoolse akna all, aga hommikul on siin ka hea.)
Vara hommikul see kõige parem kirjutamiseaeg mul on – nii nagu sa sealt uneriigist tuled, pole kellegagi suhelnud, oled kõige puhtamalt see, kes sa oled. Hommikul on vaim voolav ja vaba.
Jätkan selle koha pealt, kus pooleli jäin. Eelmist päeva läbi ei loe. Lihvimine hakkab siis, kui kõik on valmis kirjutatud. Siis tõstad ja paigutad ja terviku valgusel on alles näha, mis on puudu või mis on üle.
Kaks-kolm tundi hommikul töötan, kõige rohkem neli, kauem pole mõtet, siis jookseb see mõttekene kinni ka. Lähen välja, päike soojendab, tuulevarjus on väga mõnus. Olen nüüd olnud ka mere ääres, sealsamas külas, millest oli juttu raamatus “Paradiis”. Seal viskan mati liivale maha, mõni laik on juba välja sulanud, mets on tuulevarjuks. Kuulan mere hääli. Nüüd pakasega kasvatab ta endale naha jälle peale mõni päev – õhuke jää, mis kummub ja õõtsub, kägiseb ja krigiseb.
Romaani “Mandala”, mis räägib peaasjalikult elust Esnas, kirjutasin ma Hiiumaal. Samuti näidendi “Sajand”, mis kohe-kohe Ugalas lavale tuleb. Proovid on muide väga põnevad. Vägev asi ikka see teater – mida kõik tühipalja kirjutatud sõnaga teha annab!
Kogu see lugu võttis mul kuju Esna mõisas elades. Seal need kujutluspildid tekkima hakkasid. Kui ikka istud õhtust õhtusse seal vanal puust verandal, siis hakkad mõtlema, et kuidas nad siin elasid ja olid. Ühe Järvamaa kabeli seinalt (mitte Esnast) leidsin nime Lisi. Lisi von S., kes elas 103aastaseks ja nagu pärast selgus, oli 97aastaselt veel mälestused kirja pannud. Neid baltisakslaste mälestusi lugesin muidugi rohkem. Enamasti on nad kirjutatud siis, kui neil enam midagi polnud. Need on kaotajate tunnistused.
Jah, see nende niinimetatud baltisakslaste maailm, mida enam ammu ei ole. 1913. aastal kõik õitses, kõik laabus hoogsalt, kõik olid täis optimismi. Kes oleks võinud arvata, et algab sõda, tuleb revolutsioon… Nüüd võib ju öelda, et eks nad teeninud oma saatuse ära. Aga eks seda või tagantjärele kõigi kohta öelda, ka meie.
Talvel ma enamasti suuri asju ette ei võta, teen tühja-tähja, tõlgin, ja vahel ei teegi midagi. See mitte midagi tegemine on kirjanikul üks kõige tähtsamaid tegevusi. See on kogumine. Romaani võtan ette kevadel või suvel, talv pole kellegi tööaeg.
Kui leivaahi on köetud, panen ahjupoti ahju. Ahjus on hea lihtne hautisi teha, pole mingit pliidi peal tossutamist.
Talvel, kui päevad on lühikesed, söön õhtusöögi varem.
Siis loen, kui on midagi lugeda. Midagi ikka on. Kui akud on tühjad, saab õlilambi valgel ka lugeda täitsa hästi. Peab hea petrool ja hea lamp olema. Aga enamasti loen ikka elektrivalgel. Mul pole seal praeguses paigas ju võrguvoolu, ainult üks väike päikesepaneel. Aga lugemiseks jätkub sellest isegi talvel. Nüüd tuleb muidugi voolu juba laialt, jätkub arvutile ka.
Mõnikord lasen endale raadiost unelaulu. Mälupulgalt saab ka patareiraadioga salvestist kuulata ja see, mis ma kuulan, on üks Taivo Niitvägi ja Linnamuusikute kontsert. Ma isegi ei tea, mis seal nii hea on. Siirus vist. Igatahes viib see ülearused mõtted peast, ja ülearu on neid alati.
Tuul on seal saare peal ka hea uinutaja. Kui just pole torm, mis maja raksuma paneb. Sisemaa tuuled on hoopis teised. Neid ei anna saare tuultega üldse võrrelda.”Elu ühes päevas. . . on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.
