Elektrituulikud on saatanast
... ja teised paljulevinud müüdid tuuleenergeetika kohta.
Tuulikud on koledad
"Ma pole näinud kedagi, kes oleks Saaremaale või Narva sõites öelnud, et oi kui kole! Kõik ütlevad, et lapsed, vaadake, tuulikud, oi kui kihvt!"
Jüri Mõis naeratab ja rüüpab lonksu kohvi. Ta on edukas tuuleenergia ettevõtja, kelle osalusega firma Freenergy väärtus kasvas pärast EBRD sisenemist miljardi kroonini. "Tuulikud on moodsa majanduse ja edu sümbolid, Kunda tahtis panna tuuliku kohe linna väravasse. Kelle eest me neid peidame?"
"Tuulikud on sildistatud juba ette negatiivseks," märgib tuuleenergeetika ümarlaual Roheliste erakonna esimene eestkõneleja Marek Strandberg. "Samamoodi, kui küsida Venemaal, kes on eestlased, siis nad ütlevad, et fašistid. Lätlased on ka fašistid ja ukrainlased gaasivargad.
Väärarusaamad ja eelarvamused on tekitanud olukorra, kus sisulist arutelu ei saa tekkida. Täna toodetakse Eestis veerand maailma tuulegeneraatoritest ja neid mitte kasutada oleks sama imelik, kui Eestis oleks omal ajal leiutatud arvuti ja me oleksime öelnud, et see on saatanast ja meie seda ei kasuta."
Kogu Eesti täidetakse tuulikutega
Rohelised levitasid enne aastavahetust ideed, et Eesti võiks toota aastal 2020 üle poole elektrist tuule abil. Tuuleparkide võimsus pidanuks siis kasvama praeguse 80 MW pealt 2000 MW peale.
See oli liiga julge plaan. Firma Nelja Energia juhataja Martin Kruus näitab tahvlile tabelit veebruaris valitsuses vastuvõetud riiklikust arengukavast, mille kohaselt tuuleparkide võimsus kasvab kümne aastaga 900 megavatini.
Samas on pärast Ülo Pärnitsa ja Greta Energy plaani rajada Hiiumaale 200-250 Oleviste kiriku kõrgust elektriveskit kasvanud üle Eesti vastuseis tuulikutele.
"Pöörlev tuulik tekitab inimestes tundeid. Rahvapärimused on täis, et tuulikutes sehkendavad vanapaganad ja mingid muud tegelased," räägib Liisa Pakosta. Ta tegeleb siseministeeriumis planeeringutega ja teab väga hästi, et "tuuleparkide jaoks ei ole vaja üleriiklikku planeeringut. See on müüt."
"Tuulikute õige koht on merel, 10-20 km rannikust. Ei sega neid, kes neid näha ei taha," ütleb ettevõtja Mõis. Samas märgib ta, et "vastuseis ei ole ainult veskitele, vaid investeeringutele üldse.
Kui tooniandvaks muutub seisukoht, et meil ei ole turiste vaja, muudkui segavad ja tallavad meie metsi, ja et meil pole elanikke vaja, sest pole neile krunte anda, siis sobib siia hästi, et meil pole investeeringuid vaja. Aga need rahvad, kes on rohkem investeerinud taastuvenergeetikasse, on tervemad ja elavad kauem."
Tuulevaikuse korral oleme hädas
Liisa Pakosta: "Merre ehitades on kompensatsioonijaamu vähem vaja, sest merel puhub tuul täisvõimsusel 3500 tundi aastas, maal aga vaid 2000 tundi."
Jüri Mõis: "Kompensatsioonijaamade ehitus on ka äri. Freenergy ehitaks neid hea meelega. Küsimus on, kuhu ja kui palju neid vaja on."
Tuuleenergeetika Assotsiatsiooni juhatuse liige Jaan Tepp: "Eesti Energia on välja öelnud, et saab olemasoleva süsteemi puhul hakkama kuni 750 MWga. Praegu on tuulikuid üleval vaid 80 MW."
Martin Kruus: "Liitumist taotledes on küll nõutav kompensatsioonivõimsuste näitamine, kuid reaalselt neid täna ei küsita. Ja edaspidi ei saa võtta eelduseks, et Eesti on isoleeritud süsteem."
See tähendab, et merekaabl i olemasolu korral saaks Eesti kasutada kompenseerimiseks näiteks Rootsi ja Norra hüdrojaamu.
Marek Strandberg: "Kümne aasta pärast on välja arendatud tehnoloogia, et tuulikutega saab ühendada akujaama ja elektri salvestada."
Roheline elekter on liiga kallis
Kruus: "Tuuleenergia on tavalisest kallim esimesed 10-12 aastat, kui teda toetatakse. Seda hinda ei tohi aga võrrelda iganenud Narva elektrijaamade omaga, mis ehitati nõukogude riigi eelarvest."
Strandberg: "Kui arvestada ka tervise- ja keskkonnakulusid, maksab põlevkivielekter tegelikult
2 kr / kWh."
 |
  |
 |
