Eesti kirjanike jalgsimatk Riiast Tartusse. Kogu tõde. IX OSA - Eksirännakud rukkikrahv Bergi maile

Seekord läheme kohe hommikul mööda segaseid metsateid täiesti vales suunas, tagasi Riia poole. Umbes neljakilomeetrine eksirännak lõpeb aga ootamatult hästi.

Kõigepealt märkame tagasiteel ühe talu sissesõiduteel kraavi sõitnud väikeautot, mille omanik meilt väljalükkamisel abi palub. Kuigi iga kraavist väljalükatud auto tähendab potensiaalset allaajajat, läheme appi ja seekord saab heategu enam kui vääriliselt tasutud.

Selgub, et maja on üks kurikuulsamaid eesti kirjandusloos, kuid nüüd headesse kätesse sattunud. Selle ehitamist alustas 1930ndail aastail Richard Roht, kelle ilusad talurajamisplaanid lõppesid teatavasti vekslivõltsimise ning pikema vangisistumisega. Peaaegu valmis talu on tänaseks täiesti korras ning siin elab juba 12 aastat üks rukkikrahv Bergi otsestest järeltulijatest. Krahvinnat ennast me ei näe, ta pidavat haige olema. Küll aga seltsib meiega tema abikaasa, soomlane Pertti. Veedame lõbusa pooltunni - kui mitte rohkem - selle kultuuriloo pärli terassil ning pahatuju hommikuse eksirännaku pärast hajub kui nõiaväel. Lisaks täiendame oma varustust mitme purgiõllega.

Autoga kraavi sõitnud mehe kaaslanna nimetab mind aga familiaarselt „Keila meheks". Selgub, et tegu on Keila kooli õpetaja Leelo Bartelsiga.

Järgmises asustatud punktis Lotal kohtume elurõõmsa vanuriga, kelle nimi on Rein Raud ja kes olla oma nimekaimust Tallinna Ülikooli rektoril isegi kätt surunud. Praegu tuleb Rein koos kahe plastikbockiga ilmselt Eesti kõige vastuokslikuma nimega külast Saksamatsilt. Kuigi jääb mulje, et bock on Reinule igapäevaseks leivakõrvaseks või -asendajaks, on tema talu heas korras, hein kuhjades ja kartulid rohitud. Heina kohta arvab Rein, et annaks selle jumalamuidu käest ära, kui ainult keegi tahaks.

Peaaegu Reinu naabertalu sissesõiduteel kohtame tuntud Tartu boheemlast, ansamblite Guruhark ja Radio Libertad lauljat Janni, kes ütleb, et nemad kutsuvad Rein Rauda Pleki-Reinuks.

Vahepeal kuuleme, et meiega koos matkanud Auli poeg Ats ja Jaanus Juhansonsi poeg Edvards on hääletanud Tartu poole ning sattunud ühe Cesise mehe autosse, kes meie retkega hästi kursis on.

Pärast eksirännaku ja külalislahke Pertti tõttu tekkinud viivitusi erakordselt hiljaks jäävat lõunasööki Priipalus hakkab sadama vihma. Esmakordselt selle retke ajal kui me ei viibi telgis või muidu katuse all.

Rebastele jõudes oleme läbimärjad. Õnneks ootab ees saun.

Sauna omanik Andrus ja tema abikaasa on tõelised eestlased - jonnakad, aga kultuurilembelised. Kui Pukas rahvatantsurühm likvideeriti, läksid Sangastesse. Kui ka sealne rühm tegutsemise lõpetas, siis Aakresse. Ja lõpuks Valka, kus nad praeguseni tantsivad ning üheskoos ka üldlaulupeole sõidavad.

Elektrikuametit pidava Andruse külalislahkus on lausa uskumatu: lisaks köetud saunale ja öömajale abihoone lakas mahub sinna ka saunaõlu.  

Meie visiidist jäävad sauna Jaani briljantrohelised jalajäljed.

Öösel hakkab uuesti sadama ja paduvihma trummeldamine katusel viib une. Kuigi pea all on kotid Andruse lammaste erakordselt pehme villaga.