Olin haiglas, minu vastas istusid arst ja osakonnajuhataja, tõsised näod peas. Nad olid mu olukorra igati läbi töötanud ja jõudnud otsusele, et kõige mõistlikum oleks rasedus nüüd katkestada.

Olin kui puuga pähe saanud. Mõne tunni eest tehtud ultraheli näitas ju, et minu sees juba 16. nädalat kasvaval lapsel on regulaarne südametegevus. Kuidas siis nüüd nii?

Veres on põletikunäitajad ning kui tekib veel tugevam põletik, siis katkeks rasedus niikuinii, selgitas arst.

Kas on võimalus, et põletik kaob?

Antibiootikumid ei pruugi sinna hästi jõuda. Pealegi on lootekestade vahel väga suur verevalum.

Aga kui me kas või mõnedki päevad veel ootaks ja vaataks, äkki läheb oht üle, otsisin paaniliselt lahendust.

Parem on ikka kohe tegutseda, sest kui hakkate juba lapse liigutusi tundma, on see veel palju raskem, selgitas mulle osakonnajuhataja. On arusaadav, et vajate veidi toibumisaega. Minge ja nutke oma nutud ära ja me tuleme paari-kolme tunni pärast uuesti.

Sain veel ühe õhtu ajapikendust. Kuid ka järgmisel päeval ütles arst, et nende soovitus on endine. Ma ei suutnud selle otsusega leppida ning ütlesin, et tahan minna koju. Mul polnud ju mõtet järgmised viis kuud haiglas lebada ja lakke vahtida. Ning vägisi kellelegi rasedust katkestavat tabletti kurgust alla ei suruta.

Enne äraminekut tegi arst kindluse mõttes veel ühe ultraheli. Loote süda lõi ja ta lehvitas mustvalgel ekraanil. Selle peale tõstis meie pooleteiseaastane poeg issi süles pöidla püsti. Kõik saab korda!

Nojah, kes teab, vahel võib ju imesid ka juhtuda, ütles arst ja lubas meid koju.

Nüüd tuli mul vaid oodata ja rahulikult lebada. Hoolimata sellest, et mul kuskilt ei valutanud ja väljas oli läbi aegade kuumim Eesti suvi.

Kahe nädala pärast läksime tagasi arsti vastuvõtule. Olin veendunud, et küllap on verevalum vaikselt ära kadunud ning oht möödas. Arst vaatas vaikides ja kaua ultrahelipilti. Kauem kui tavaliselt kogu protseduur kokku kestab. Lõpuks hakkas ta rääkima, kuid kurtis vaid seda, et verevalum on nii suur, et ei mahu ühele pildile.

Möödaminnes küsis ta, kas me tahame loote sugu teada. Muidugi. See on tüdruk. TÜDRUK! tulid mulle silmi pisarad. Kas saaks olla midagi veel toredamat? Meie poeg saab endale pisikese õe! Pidi lihtsalt varuma veel kõvasti kannatust.

Aeg läks, aga hirmus aeglaselt. Iga päev edasi oli juba suur võit. Arvutasin endamisi, kui palju on veel aega selleni, kui laps sünniks enneaegsena, kuid siiski juba elujõulisena. Tuli ikka veel oodata.

Kaks kuud hiljem teatas arst esimese hea uudise, et verevalum enam endast ohtu ei kujuta ning ka põletikunäitaja on langenud. Kohe pärast selle lause ütlemist hakkas kliiniku akna taga puhkpilliorkester marssi mängima. Kuna mürts oli päris kõva, tuli jutu sisse teha pisike paus. Ämmaemand jooksis veel aknale vaatama, kust see imemuusika tuleb, kuid ühtegi orkestrit näha ei olnud.

Vana-aastaõhtu 2010. Viskasin nalja, et kuna homme on tähtaeg, hakkan kohe sünnitamisega peale.

Aastavahetushetke võtsime juba vastu ühe eriti piinava valuhoo seltsis sünnitusmajas. Kõik läks nii kiiresti, et juba mõne tunni pärast arvas ämmaemand, et nüüd enam kaua ei lähe.

Ja uue aasta teisel tunnil pandigi mu kõhule see meie nii kaua nii oodatud tütreke! Olime mehega keeletud. Kõik oli läinud küll valusalt, kuid üle ootuste ruttu. Pool aastat südamevalu oli end küllaga ära tasunud ning selle tõestuseks uuris meid nüüd oma tumedate silmadega igati priske tüdrukutirts. 3,7 kilo, 49 cm ja sünnihindega 9. Muide, Teele isikukoodis on seitse numbrit kas üks või null.

Sel ööl ma und ei saanudki. Vaatasin vaheldumisi enda kõrval magavat tütrekest ning meest ning olin lihtsalt maailma kõige õnnelikum kahe lapse ema. Kui väga uskuda, võib vahel imesid juhtuda.”


Saatuslik hetk

... on rubriik, kus inimesed räägivad erakordsetest sündmustest, kus nad osalesid või mida nad pealt nägid.