Töötukassa maksis kinni bensiinikulud ja lõunasöögi.

Kõik kaksteist said tunnistuse, et on ettevõtluskoolituse edukalt läbinud. Julgemad saatsid äriplaani koos rahataotlusega Töötukassale Tallinna.

Nelja töötu äriplaan ametnikele meeldis – need said kapitali firma loomiseks.

Nüüd on neil aasta ennast tõestada. Kui nad veavad välja ja aasta pärast on vähemalt kroon kasumit, on kõik hästi. Kui nad sellega hakkama ei saa, tuleb töötukassalt saadud toetus tagasi maksta.

Üks kursuslastest oli eriti kange – toetust ei saanud, aga firma tegi ikka. Kuus on leidnud endale palgatöö või teevad juhuslikke otsi, aga pole kaotanud lootust ettevõtte jaoks toetust saada. Ainult üks leiab, et rahulikuma elu tagaks stabiilne palgatöö.


Lillepoe omanik Silvia: Ületunnitöö enda firmas ei väsita!

19 aastat oli Silvia Maidla (55) Räpina lasteaias majandusjuhataja. Koondati. (Töövaidluskomisjonis sai võidu, aga tagasi ei läinud.) Müüs poes lilli, õpetas aianduskoolis lilleseadet ja oli asendaja rahvamajas, kui administraator dekreeti läks.

Tegemist oli palju, aga mitte midagi stabiilset.

“Aitab!” otsustas Silvia. “Teen ise lillepoe!”

Pani ennast töötuna kirja ja läks ettevõtluskursustele Põlvasse.

Kus siin hakati küsimusi esitama!

“Räpinas igaühel lilled aias, miks seda poodi veel vaja on?”

“Esimesel septembril viiakse õpetajale enda aia lill, aga matuselille ostad ju ikka poest!”

“Aga üks lillepood seal juba on – Konsumis. Miks peaks ostja valima sinu poe?”

“Ma teen poe pool kaheksa lahti, poolteist tundi varem kui konkurent!”

“Veel?”

“Mul on odavam!”

“Veel?”

“Konkurentidel on oma käekiri, minul oma. Pealegi – nemad ei tee matusepärga. Mina teen!”

Silvia esitas äriplaani, ja sai 70 000 krooni toetust. Soetas lillede jaoks külmiku, arvuti ja tarkvara, kassaaparaadi, mööbli.

14. mail, kui Silvia poeuksed lahti tegi, oli pood huvilisi täis.

Mõni tuli õnnitlema, lilleõis näpus (konkurentidelt ostetud!), ja uuris osavõtlikult, kuidas äri läheb. Naera puruks!

Käive on Silvia lillepoel keskeltläbi 20 000 kuus. Ise saab miinimumpalka – neli ja pool tuhat. Ots otsaga tuleb kokku, kasumist pole esialgu mõtet rääkida.

Pühapäeval, ainukesel puhkepäeval, paneb oma moonivärvi Žigulile hääled sisse, sõidab metsa, ja kui õhtul tagasi tuleb, on pagasiruum kuuseoksi täis.

“Ei tea, mis seal kosmoses toimub, vahel on mitu matust päevas! Aga ma ei ole väsinud! Palgatöö väsitab hoopis rohkem!”


Vastse-Kuuste sepp Teet: raha ei tule siit niipea!
Nagu vanasti: Külas käib asjaajamine endiselt kaup kauba vastu.

Vastse-Kuuste kandis Mustakurmu külas Mändmetsa talus lõõmab sepikojas valus ääsituli ja sepp Teet Laur (34) taob uksehingi.

Kunagi ammu, kui oli veel Nõukogude Liit, saadeti Teet Ahja koolist vahetusõpilasena Soome sepatööd õppima. Soomes sai Teet keskhariduse, aga et selline paber Eestis tollal ei maksnud, õppis mõnda aega ka Põltsamaa kokakoolis.

Aastaid tegi Teet rõõmsalt palgatööd – firmas Sepasell. Aga siis tuli kulusid koomale tõmmata ja Teet jäi töötuks.

Läks ettevõtluskursustele, koostas äriplaani, sai Töötukassalt 70 000 – et teha omaenese sepikoda. Panna sisse tööstusvool, keevitusaparaat, muretseda laatadel käimise jaoks alasi, teha kodulehekülg internetti jne.

Augustikuus oli Teet nii kaugel, et registreeris oma firma OÜ Ravvakratt. Nüüd mõtleb ja kombineerib. Ostis lintsae, mis uuest peast maksab terve varanduse (12 000 – 15 000). Teet sai aga vana ja näraka, millega tuleb veel vaeva näha, aga mis on odav – ainult 600 krooni!

“Palju sa ise kuus palka saad?”

“Palka!? Mis palka! Meil käib maal elu nii, et mina teen külas kellelegi lehmaketivaia, ja saan selle eest mune ja piima vastu. Minna maal poodi piima ostma – see on absurd!”

Teet on rahul – keegi ei kamanda, keegi ei õpeta. Ainult et raha ja rikkust ilmselt niipea ei näe. See kõik võtab aega.


Pottsepp Raunost sai võsalõikaja
Põdeda pole mõtet: Iga hea mõte tuleb ruttu teoks teha!

Rauno Anijalg (28) ehitas viis aastat välikööke ja kaminaid. Vahepeal käis Soomes tööl, tegi vundamente, aga siis tuli masu, firma läks pankrotti ja Rauno jäi töötuks.

Mida teha? Inimesed vuntsivad üles maakodusid, tahavad suvekööke ja kaminaid, häid pottseppi pole kunagi liiga palju. Pottsepaametis peaks ära elama küll.

Rauno läks kursustele, kirjutas äriplaani, endale määras palgaks 9000 krooni, kahele töömehele mõlemale 6000.

Kursused lõpetas Rauno edukalt, aga toetusraha ta Töötukassalt ei saanud.

“Liiga riskantne!” öeldi põhjenduseks, ja palgaraha tundus neile metsikult suur.

Rauno tegi äkilise pöörde, läks Luuale noorendike hooldamise kursustele, ja asutas firma Salujärv OÜ. Nüüd lõikavad Rauno ja tema kolm töömeest trimmerite vingudes võsa, puhastavad liinialuseid, teevad noorendike hooldusraiet.

“Tööd on kõvasti, ainuke mure on, kuidas bilanss rihti ajada – sellest ei saanud kursustel keegi aru. Õnneks on olemas raamatupidajad, keda võib palgata.”

Kui Rauno võsafirma aasta aega ära tegutseb, võib ta juba ka riigihangetes osaleda. RMK-l on pakkumisi alati, võsaraiuja töö ei lõpe iial!


Lasteadnik Ene: Küll ma selle poe ära teen!
Lasteaednik ja karu: Ka väikestes kohtades peab olema mõnus elada!

Mõni aasta tagasi oli Ene Petersell (47) ametis Rasina postkontoris (algul kirjakandja, pärast klienditeenindaja), aga siis pandi postkontor kinni.

Ene registreeris ennast Töötukassas, läks ettevõtluskoolitusele ja koostas äriplaani, et hakkab Rasinas külapoodi pidama. (Initsiatiiv tuli Mooste vallamajast.) Kursused said edukalt lõpetatud, äriplaan valmis tehtud, aga siis istus Ene veel kord laua taha maha, võttis paberid ette ja käis plussid ja miinused põhjalikult üle.

Ene otsustas, et praegu ta rahataotlust Töötukassale ei esita. Ajad on kitsad, inimestel raha vähe, pole lihtne teha poodi pisikeses Rasinas, kust käiakse tööl Põlvas ja Tartus.

“Praegu poodi ei tule, lükkame edasi, võtame aja maha!”

Praegu töötab Ene Rasina lasteaias (käib ka lastekasvatamise kursustel) ja tegemist on kõvasti. Tegemist oli Enel kõvasti ka siis, kui ta veel töötu oli.

Koos abikaasa Aarega sisustab Ene äsja renoveeritud majja loodusturismi koolituskeskust – et Põlvamaa lapsed oma silmaga näha saaks, missugused loomad meil metsades elavad.

Nurgas istub pontsakas karu, ilves turnib kõrgel lae all. Hunt on veel töökojas tegemisel, ja suur seltskond rebase ja metsseaga eesotsas ootavad, millal nad ekspositsiooni üles pannakse. Need on kõik abikaasa Aare jahitrofeed. Aare on lasknud terve hulga karusid (6) ja hunte ja ilveseid (mõlemaid 15–16).

See ei tähenda, et mees muud ei tee, kui ajab elukaid taga. Ta on põllumees, teravilja all sadu hektareid maad.

Ene võtab karul kahe käega kaela ümbert kinni. “Me oleme rõõmsameelsed! Me ei ole sellised, et oh jumal, ei tea, mis küll saab! Küll ma selle poe siin Rasinas veel ära teen!”


Toru- ja teatrimees Uno: Slogan on mul lihtne - Kõik, mis torust tuleb!
Univormis Uno: Mul jaanuari lõpuni tööd planeeritud!

Uno passib võsa vahel siga, püss kaenlas, kui talle nädalavahetusel helistada. Nagu Figaro. Täna siin, homme seal.

Ei ole Räpina kandis teist nii tuntud show-meest kui Uno Nagelmaa (48). Näitleja, jõuluvana, õhtujuht, peaosaline teatrietendustes, koorilaulja. Ametilt matemaatikaõpetaja, töötanud küll õppeasutustes, küll puidu-, küll torufirmades.

Läinud suvel otsustas püsimatu hingega mees, et tuleb teha omaenese santehnikafirma. Oli ettevõtluskursustel esimene, kes äriplaani valmis sai.

Veebruaris sai Töötukassalt 70 000 krooni (maksimumi, mida saada võib) ja töö läks lahti.

Kolmveerand aastaga on ta ehitanud katlamaju, duširuume, kanalisatsiooni, on saunadesse ventilatsiooni teinud – Verioral, Meeksis, Võrus, Põlgastel ja Räpinas

Praegu on käive 100 000 kuus, aastakäive peaks tulema 800 000 – 900 000 kanti.

Muredest ettevõtjal puudust ei tule. Esitad arve, aga raha ei laeku. Töömehi pole kuskilt võtta. (“Üks siin on, aga niipea kui kutsutakse, kaob Soome ehitama!”) Raamatupidamine käib üle mõistuse. Õnneks on Unol ärijuhtimist õppinud tütar, tema lööb numbrid kokku.

Detsembris tuleb Unol rohkem jõuluvana teha kui torutööd.

“Äkki olekski pidanud tegema hoopis show-mehe-firma?”

“Aga mul ongi selline slogan: “Kõik, mis torust tuleb!””


Kaitseväelane Jaemaa: Kevadeks peab papp koos olema, kurgiäri läheb lahti!
Määrustiku järgi: Just nii! Kurgitaimi panen maha pool hektarit!

Kui Meeliselt midagi küsida, vastab ta kõlava häälega: “Just nii!” Kui keset tuba seisma jääb, ajab jalad harki ja paneb käed selja peale. Ja kui helistab, ütleb tere asemel: “Siin Jaemaa!”

Aasta tagasi käis Veriora poiss Meelis Jaemaa (22) töötute ettevõtluskoolitusel, oli grupis kõige noorem, istus esimese pingis ja rääkis põskede õhetades, et tahab muretseda kartulikoorimismasina.

Entusiasmi ja pühendumisega koostas Meelis äriplaani – kuidas varustada poode ja restorane kooritud kvaliteetse kartuliga. Aga…

“Töötukassa sulle raha ei andnud?”

“Just nii!”

“Miks?”

“Kõik vaatavad mulle otsa ja arvavad, et ma olen liiga noor! Et mis ettevõtja selline ka on!”

Meelis orienteerus kartulikasvatuselt ümber kurgikasvatusele, istutas kevadel pool hektarit kurke täis (kuus tuhat taime), ja siis võeti Meelis sügisel kaitseväkke.

“Ega ma sellepärast asja pooleli ei jäta. Panen edasi!”

Praegu teenib Kuperjanovi jalaväepataljoni luurekompaniis. Kui õhtu käes, mõtleb kurkidele ja kasvuhoonetele ja lihvib äriplaani, mille loodab esitada Töötukassale veel selle aasta lõpus.

“Kevadeks on kindlasti pappi vaja! On vaja osta kilet, voolikuid, veepump, istutuspotid, kilemaja, et kurgitaimed ette kasvatada!”

Kevadised linnaload kasutab reamees Jaemaa selleks, et panna seemned potti idanema. Juuni algul (siis on ta juba sõjaväest lahti) istutab noored taimed mulda.

Tööjõudu ei kavatse Meelis palgata, sõpradega saab kõik tehtud. Mis see kuus tuhat kurgitaime siis ära ei ole!


Fotod Annika Haas