Vanalinnas asusid elama kunstiteostest nukud
Nukkude valmistamine on maailmas vaikselt, kuid hüppeliselt arenenud skulptuuri liik – see on pisiplastika hoolikalt valitud lisanditega. Nukukunst on nagu 3D raamatuillustratsioon – suure kunsti apologeedid suhtuvad sellesse üleolekuga, kuid inimestele on see märksa lähedasem. Muidugi on teema lai nagu loominguline eneseväljendus ikka ja tulemused võivad mõjuda kas kaheldamatult kõrge kunstina või siis pigem aiapäkapikku meenutada... Guugeldage sõnu art doll, küll siis näete.
Kunsti puberteet ja animatsiooni sünd
Miks nukud? Ehk on see kunstiala tekkinud selleks, et täita tühikut, mis on homo sapiensi hinge jäänud sestsaadik, kui nn kõrgele kunstile saabus puberteediiga ja see hakkas klassikalistest liigiraamidest (ja kodust) välja murdma. Eneseteadvuse kasvades hakkas kunst kodu lausa põlgama.
Kas tegelikult oli põhjuseks kodude väiksus või pigem kunstisisesed ambitsioonid – kes teab, kuid eelmise sajandi jooksul on selgeks saanud, et tõelise kunsti koht on muuseumis, kunstisalongis, tänaval, ühiskondlikes asutustes, aga mitte kodus. Äärmiselt juhul sobib kunsti „maisem“ ja „madalam“ liik, dekoratiivkunst (ja sedagi iganenud vormides nagu maal või skulptuur) elitaarkodusse, mis näeb välja nagu kunstisalong või –muuseum. St interjööri, mis ei ole loodud elamiseks, vaid eksponeerimiseks, kus ei olda niisama, vaid võetakse sisse poose, nagu sisustuskataloogis...
Kunst kuulutas end jumalikuks, mida lihtinimesel pole lootustki mõista, nii et harras aukartus on ainus, mida ta selle vastu tunda tohiks. Seda tühikut ongi ehk tulnud täitma uus pisiplastika – kunst, milles on nii skulpturaalseid kui pehmemaid emotsionaalseid väärtusi.
Inimeses, kelle jaoks „tõeline“ kunst juba ammu kättesaamatu on olnud, tekitab see äratundmisrõõmu mitmel tasandil. Esiteks pöördutakse tema poole kui suureks kasvanud lapse poole, äratades uinunud nõrkuse. Teiseks pakuvad skulptori-, sürrealisti- ja vahel ka karikaturistikäega modelleeritud kujud vormilist naudingut ja ka äratundmisrõõmu.
Kas teilgi tekkis paralleel nuku- ja animafilmiga? Arvutianimatsiooniga? Animatsioon on lastefilmist juba ammu täiskasvanute filmimaailma murdnud. Kui osalt võib selle võidukäigu lapsemeele arvele kanda, siis kas ütlete sama Jurassic Park’i või Avatari kohta? Needki on suures osas animatsioon, küsimus on vist ainult „nunnumeetri näidus“. Nende filmide digitaalsed „nukud“ on skulptuurses mõttes kunst, mis on kohane ka täiskavanule.
Omaette kunstiliik
Need nukud, mida nüüd Tallinnas näete, ei ole seotud ei teatri ega filmiga, vaid on valminud autorite, kollektsionääride ja huviliste rõõmuks. Meile on leidnud tee rahvusvaheline nukuautorite mittetulundusühing, kes esitleb Eestis esmakordselt autorinukku. Katariina käigu lõpus, aadressiga Vene tn 12/1B avatakse Nukumaja, mille ekspositsiooni esimene näitus kestab kuu aega – mai lõpuni.
Ürituse on algatanud partneritena Tarvi Pink (OÜ Mauritiuse Maja) ja kollektsionäär, antikvaar ja imeliste nukkude autor Svetlana Ptšelnikova, kelle tiitleid on raske üle lugeda. Ta on Ameerika Nukuklubide Liidu auliige, kuulub Briti Nukuassotsiatsiooni (British Doll Association, BDA) ja Nukuklubide Föderatsiooni (United Federation of Doll Clubs, UFDC), on Rahvusvahelise Nukuautorite Ühenduse (MOAK) president ja Venemaa Nukukollektsionääride Klubi president. Ta annab välja kaht nukuajakirja ja veab heategevusprojekti Staarnukkude Paraad.
Svetlana nukuarmastuse juured on tema ema lastekodu-lapsepõlves, kes püüdis oma tütrele enese ilmajäetust korvata. Praeguseks on Svetlana kunstnukukogus rohkem kui 400 nukku, mitmed neist tema enese kätetöö...
Svetlanal, kes oma soojuses ja heleduses näib lausa valgust kiirgavat, on aga soliidne baas – kaks kõrgharidust, üks neist majanduslik--tehniline ja teine kunstiajaloo ja ikoonimaali alal.
Üheksa aastat tagasi sattus ta traagilisse autoavariisse ja veetis halvatuna ja lootusetuselt voodi külge aheldatuna üle poole aasta, teadmata oma edasist saatust. Käed olid tal siiski liikunud. Otsustanud olla positiivne, valmistas ta peagi kirglikult oma esimest nukku.
Ja see tegevus edenes üle ootuste hästi. Praeguseks on Svetlana liikumisvõime taastunud, kuid ta jäigi pühendunuks nukumaailmale ja tal jätkub energiat, et seda ala vedada.
Külastades autorinukkude festivale üle terve maailma, kogub ta inspiratsiooni, leiab uusi sõpru ning kolleege – nii arenevad edasi suhted kunstnike vahel kui ka kunst ise. Moskvas korraldas ta mullu juba viiendat korda NukuSalongi, seda viiepäevast üritust külastab igal aastal paarkümmend tuhat inimest.
Kunst, mitte kaup
Peab rõhutama, et autorinukud on pigem kunst kui kaubandus. Kollektsionääride hulgas hinnatakse seda kunstiliiki kõrgelt ja seetõttu ei pea nende tegevus tuginema hiigeltiraažides odavale laadakaubale. Palju töötatakse ka heategevuse sildi all, sageli on autorid nõus töötama entusiasmist ja annetama oma kallihinnaliste teoste müügist laekunud raha mõnesse ilusasse üritusse. Ka Tallinna Nukumaja on end sidunud juba esimese heategevusliku projektiga, pannes peagi õla alla Tallinna Lastehaigla diagnostikakeskusele.
Imelik on see, et kõik see on meile siin Eestis suhteliselt tundmatu maailm. Peale „ametlike kanalite“, Nukuteatri ja Nukufilmi meistrite, pole kunstnukkude maailm Eestis veel laiemat kõlapinda leidnud. Teatud kunstnuku alget võib näha ju suveniiripoodide kaltsunukkudes, mõned autorinukud seisavad Lastekirjanduse Keskuse vitriinis. Ja Sipsik muidugi... ja pokud...
Selle kuu aja jooksul, mil on lahti Nukumaja avanäitus, toimetatakse meistriklasse ja töötubasid kunstnikega mitmelt maalt. Esimesel mail toimuvad meistriklassid ja presentatsioonid, teisest kuuenda maini toimuvad meistriklassid ja töötoad. Täpsemalt saate teada, kui tulete kohale ja vaatate asja üle.
Loodame, et kunsti staatuses nukke hakkab nüüdsest tekkima paljude siinsete kunstnike stuudiotes ja töötubades, et see eriline maailm leiab hea pinnase ja lööb õitsele ka siin.
