Vähem süsti koduloomadele!
“Kui mul oleks krants, siis oleks see mu oma asi, mida ma talle süstida lasen. Aga mul on tõukoer, kellega käin pidevalt näitustel,” kurdab üks kuldse retriiveri omanik, “ja näitusekoeri tuleb vaktsineerida aastase intervalliga.” Kui vaktsineerimispassis mõni tempel puudub, jääb lemmikul “missivõistlustel” osalemata.
Lemmikloomade ülevaktsineerimisest räägitakse foorumites ja kurdetakse koertenäitustel juba ammu. See pole niisama hala, sest ravimikontsernide vandenõu hõngulise teema üle murravad pead ka loomaarstid.
“Selle aastatuhande algul hakati rahvusvahelises veterinaaride ringkonnas rääkima ülevaktsineerimisest. Mina kuulasin esimest sellist loengut Maailmakongressil 2001,” ütleb loomaarst Tiina Toomet. “Leiti, et ei ole loogiline loomi igal aastal vaktsineerida, kui on teada, et enamiku inimestel kasutatavate vaktsiinide tiitrid püsivad aastaid.” Koerte immuunsüsteem pole kehvem kui inimeste oma. Ja meie ju ei lase end iga aasta mumpsi ja läkaköha vastu süstida.
Toometile sekundeerib “inimeste-arst”, professor Hele Everaus, kes tõdeb, et “oleme vaktsiine tootvate kontsernide vastu võimetud”.
“Kui tahate oma koerale teene teha, ärge teda rohkem vaktsineerige,” ütleb Ameerika tõuaretaja Ed Frawley. Ta on koeri kasvatanud alates poisikesepõlvest viiekümnendatel ning pälvinud korduvalt tunnustust politsei-, pääste- ja narkokoerte treenerina. Pidev ülevaktsineerimine tekitab koeral rohkem tervise- ja iseloomuprobleeme, kui vaktsiin peaks ära hoidma, leiab staažikas koerakasvaja. Liiga palju vaktsiine kutsub koeral esile autoimmuunhaigusi ja teisi terviseprobleeme. Nii et tihe loomakese sisikonna mürgitamine lühendab tema eluiga.
Vanemad koerapidajad mäletavad aega 15–20 aastat tagasi, mil parvoviirus või koerte katk võis neljajalgse sõbra pärast mõne laternaposti juures jala tõstmist päevapealt teise ilma viia. “Mina alustasin oma praksist 1992. aastal ja siis oligi põhiprobleem nakkushaigused – koerte katk ja parvoviirusinfektsioon, vähemal määral ka nakkuslik hepatiit. Isegi üliturvatud kodused kutsikad on nakatunud peremehe kingadega koju kantud viiruse tõttu,” meenutab loomatohter Tiina Toomet. “Marutaudi esines loomulikult ka, aga kuna see haigus nakkub vaid otsekontakti (hammustuse või kriimustuse) teel, siis see kodukoeri nii tõsiselt ei ohustanud.”
Juba kümme aastat on olukord teine: tõhus vaktsineerimine on laastavad epideemiad sama hästi kui lõpetanud. Vaktsiinid muutuvad üha pikatoimelisemaks. Saksamaal on sellest aru saadud: seal nõutakse marutaudivastast vaktsineerimist iga kolme aasta tagant. Sama intervall käibib Soomes. Pookimisi võiks teha veel harvemini, sest uuringud on näidanud, et vastumürgi toime püsib kehas kauem.
Eestis kasutatakse samu vaktsiine mis Soomes ja Saksamaal. Miks nõuavad siis meie ravimieeskirjad vaktsineerimist igal aastal?
Tiina Toomet: “Terve mõistus ütleb, et vaktsineerimisprogramm võiks olla individuaalsem. Väiksema riskiga loomi (näiteks tubased kassid) võiks vaktsineerida harvemini, iga-aastane tervisekontroll võiks hõlmata hoopis muid ja hetkel aktuaalsemaid asju (ülekaalulisus, krooniliste neeru-, südame- ja maksahaiguste ennetamine vms), aga seadusetähte järgides peaksin neid siiski vaktsineerima igal aastal.”
Põhjus on selles, et Eestis esineb ikka veel marutaudi. Tegelikult kohustabki riik loomaomanikke vaid marutaudi vastu süstima. Muu on n-ö loomaomanike ja loomaarstide omavahelise kokkuleppe küsimus.
Näitusenõuded on arutult ranged, leiab Tiina Toomet. “Kennelliit vaatab ilmselt ootavalt loomaarstide poole, et need soovitaks nõudeid lõdvendada. Meie aga ei saa seda teha, sest meil kasutatavad vaktsiini-nõuded ei luba seda. Kangesti patiseisuks kisub,” ütleb ta.
Ajal, mil lapsevanemad võtavad üha sagedamini vastutuse oma lapse organism vaktsiiniga mürgitamata jätta, peavad ka lemmikloomaomanikud julgemalt oma hoolealuseid kaitsma.
