08.03.2012, 11:21
107aastane daam: Enne ma ära ei sure, kui Eesti kroon tagasi tuleb!
Madis Jürgen käis Elfriede Helene Kuke 107. sünnipäeval ning kuulas sünnipäevalapse mõtteid endisest ja tänasest Eestist.
Jumal, jah! Näete, kuidas aeg lendab! Kui ma sain seitsmeaastaseks, kinkis ristiema mulle nuku, millel käisid silmad kinni ja lahti. See oli sada aastat tagasi! Öösel ma magan halvasti, igasugu asjad tulevad meelde. Kaks aastat tagasi hakkasin mälestusi kirjutama, nii palju asju oleks veel vaja üles kirjutada. Oh kui palju valu on siin ilmas nähtud, ja rõõmupäevi kah! Ega needki pole ära jäänd. Kuidas teile tundub – ma ei ole ju veel surija moodi!? Ei ole ju! Aga jalad on valusad. Kui jalutama lähen, võtan selle harkjala kaasa (näitab tugiraami, mida kutsub vahel ka hellitavalt “peikaks”). Jumal jah, kui palju asju tuleb meelde…! Mu mees Heinrich oli Oru lossis Pätsi valvemeeskonnas. Tõesti – oli see alles ilus elu! President Päts tuli ükskord meie kapsamaa juurest mööda, kepp käes, ja läks sauna poole, ja valve kaotas Pätsu ära. Otsisid kepi jälgede järgi, et kuhu Päts läks. No Päts läks otse mäest alla! Siis tulid venelased, ja viisid Oru lossi kohe tühjaks. Vedasid veoautodega asju minema. Ja mehed viidi otse Velikije Luki alla sõdima, minu mees ka. Ja jumal – ta tuli jala tagasi! Ma tulin parajasti Toila poest, õde oli kaasas. Ja õde ütleb: “Näe, vene sõdur on rõdu peal.” Jumal, minu mees, mu kallis Heino! Kui õnnelikud me olime! Aga seda õnne ei olnud kauaks. Neli kuud saime jälle koos olla, siis kukkus ta ühel päeval maha ja oli surnud. Kui mind maetakse, ma tahaks, et meie kirstud oleks hästi ligi… (Elfriede hakkab kibedasti nutma, ent kuivatab siis silmad.) Aga jah, Pätsi aeg oli ilus aeg. Rahvas sai hästi läbi… Sõbralik tuleb olla, jah, tingimata sõbralik! Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist