Vanaema, kes tulistab ja tantsib tangot

"Hommikul ärkan kell kuus, siis on mul aega rahulikult kohvi juua. Ma elan Värskas ja kui ilmad kevadel ilusaks lähevad, sõidan jalgrattaga Räpinasse tööle, 26 kilomeetrit. Kui kohale jõuan, on vaim värske ja keha samuti. Kehalised nõuded minusugustele politseinikele pole üldse rasked - kaksteist kätekõverdust toenglamangus on ju naljanumber! Või 32 korda käed kuklal istukile tõusta - ei mingit probleemi! Kilomeetri läbimiseks on aega kuus minutit. No see on poolenisti jalutamine!

Töö juures hüppan duši alt läbi - meil on siin kõik mugavused - ja vahetan spordiriided politseivormi vastu. Kui ma lähen patrulli, on mul vööl käerauad, püstol (ikka see Makarov), gaas, padrunisalv. Makarov on muide täitsa hea. Minu meelest ei pea paika, et Makarovi puhul sõltub pihtasaamine visketabavusest.

Kell kaheksa istun laua taha, aga ega siin mingit raudset päevaplaani ei ole. Igasugu ootamatusi tuleb pidevalt vahele ja pandud kava lendab kus see ja teine.

Viimasel ajal sisustavad meie ­päevi noored teismelised tüdrukud. On olnud paar sellist juhust, kus 15-16aastaste tüdrukute ohjeldamiseks tuli kasutada jõudu. Olime väljas eraldusmärkideta autoga ja Selvehalli juures käitus kamp noori nii, et tekkis vajadus kontrollida, ega nad äkki alkoholi pole tarvitanud. Panime ühe tüdruku puhuma, aga tema otsustas veidi sporti teha ja jooksis hirmsa kisaga ära. Ta jooksis pika maa maha ja terve selle aja jooksul karjus ta metsiku häälega. Saime tüdruku kätte, pakkisime ta kokku, panime käed raudu, et ta autost ära ei läheks, ja sõitsime jaoskonda.

Samal ajal olid kolleegid võtnud vastu telefonikõne - helistaja oli Aapo Ilves, kes elab sealsamas kõrval suures majas ja kes teatas ärevalt, et nägi just praegu aknast, kuidas Räpinas rööviti tüdruk! Pimedas ei olnud näha, et ­tüdruku panid autosse politseinikud.

Vajalikud toimingud korras, viisime tüdruku öösel 12 paiku koju - ta elab 15 kilomeetrit Põlva poole. Jõudsime kohale, tüdruk röökis nii kõvasti, et ema tuli uurima, mis lahti. Tüdruk lükkas ema kõrvale ja käratas: "Kuradi lits, ole vait, raisk!" ja tõmbas ukse plõmdi kinni, nii et krohv varises.

Miks sellised asjad juhtuvad? Miks kasvavad sellised lapsed? Ma istun laua taga, kirjutan toimikut ja mõtlen - see ei ole Räpina probleem ega Põlva probleem, see on üleüldine probleem. Vanematel  e i   o l e  aega lastega tegelda, neid kuulata ja vahel keelata.

Kui laste õiguste eest võideldaks Eestis sama aktiivselt nagu võideldakse loomade õiguste eest, oleks alaealiste korrarikkumisi Eestis palju kordi vähem.

Aga jah. Ma tõesti ei oska öelda, mis kell me lõunat sööme. See oleneb olukorrast. Varem päästis hädast Selvehalli valmistoidulett, viimasel ajal aianduskooli suurepärane söökla.

Õnneks on nii, et isegi need, kellele ma olen kunagi trahvi teinud, tulevad tänaval juurde, räägivad sõbralikult juttu ega hakka sugugi pahandama, et kuradi nõid, mis sa mulle tegid!

Möödunud suvel oli Räpinas laste laulu- ja tantsupidu. Rongkäik läks läbi linna, oli kontsert ja näidend - mingi Pipi-näidend - ja mina koos kolleegiga mängisime võmme. Need võmmid olid selles etenduses küll veidi totud, aga ikkagi tore!

Paar aastat tagasi korraldati Räpinas aastavahetusel oma kohalik "Tantsud tähtedega". Mind paluti ka osa võtma - tantsisin tangot, pikk lai must kleit oli seljas. Väga kõrgeid kontsi ma ei pannud. (Ma olen ilma nendetagi 180 cm pikk!) Ma ei olnud varem tantsukursustel käinud, aga me olime tantsuklubi Stiil treeneriga põhjalikult harjutanud ja jõudsime kuue hulka!

Vahel on tore panna ennast õhtul ilusti riidesse - töö juures pean niikuinii saabastega ringi kunkama - ja sõita teatrisse. Viimati vaatasin Vanemuises Márquezi järgi tehtud etendust "Sada aastat...". Mõtlesin, et kuidas see tükk küll lavale pannakse, raamat on ju nii paks! Aga väga hea etendus oli! Tõesti hea! Nüüd tahaks Kafka "Lossi" ära näha.

Vahetevahel peab istuma koosolekutel. Mõnikord on paari päeva jooksul kümme tundi koosolekuid! Ega see mõnus ei ole, aga ma saan aru, et aeg-ajalt tuleb kokku istuda, sest kui otsuseid ei tee, ei juhtu ju mitte midagi!

Värska gümnaasiumi hoolekogus ­tuleb meil tõsist tööd teha, muidu on nii, et 2012. aastaks on Põlva maakonnas ainult kaks gümnaasiumi järel ja Värska gümnaasiumi nende hulgas ei ole.

Nii need päevad lähevad.

Tavaliselt saan koju kella kuue ajal õhtul. Mul on neli last, kaks poissi ja kaks tüdrukut (üks poistest on lastekodust võetud). Kaks nendest on juba suured, kaks käivad veel Värska gümnaasiumis. Ja vanemal tütrel on juba endal seitsmekuune laps. See on niisugune päikesekiir, et annab meile kõigile energiat!

Kell üheksa õhtul lähen voodisse. Kohe magama ei jää, alguses loen. Mulle meeldib lugeda reisikirju. Olen mõelnud, et kui mina peaksin kunagi tegema elus kannapöörde ja valima täiesti uue eriala, võiksin ma õppida Maaülikoolis loodusturismi.

Mulle meeldib jalgrattaga mööda Eestit ringi sõita. Möödunud suvel tegime abikaasa ja pojaga lda-Virumaal üle 500kilomeetrise matka. Sel suvel kavatseme ratastega Gotlandile minna.

Nii ma siis mõtlen.

Ja siis tuleb uni."