Vabariik nöögib täiega
“Muidugi olen mures. Mul pole kehtivat isikuttõendavat dokumenti. Ma ei tea, kuidas ma peaksin pangas asju ajama. Või tööasju. Elan nagu püssirohutünnil, teadmata, mis elust edaspidi saab,” räägib Galina Ivanova.
Olukord, millesse ta koos oma venna Jevgeniga sattus, on pehmelt öeldes totter.
Nende vanemad said naturalisatsiooni korras kodanikeks 1995. aasta augustis ja 1996. aasta alguses. Õde-vend said värskete kodakondsetena Eesti passi 1996. aastal, ühelgi ametnikul polnud nende suhtes pretensioone. Ka 2001. aastal, mil pass sai ringi vahetatud, ei osutanud keegi, et miskit võiks olla valesti. Vend Jevgeni teenis Eesti kaitseväes nagu täieõiguslikule kodanikule kohane.
Ent tänavu suvel, kui Galina Ivanova pass taas uuendamist vajas, teatati talle tuimalt — ta pole Eesti kodanik! Viisteist aastat oli, nüüd enam mitte.
Milles siis asi? “Teile väljastatud Eesti kodaniku pass on alusetult välja antud,” vastas Ivanova järelepärimise peale vägeva nimega asutus — politsei ja piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakond.
Jutt käib aastal 1996 väljastatud passist. Seaduse kohaselt võib kodakondsuse omandada laps, kelle sündimise hetkel vähemalt üks vanematest oli kodakondne. Galina ja Jevgeni vanemad on küll kodanikud, ent polnud seda laste sündides.
Seega, teatab ametkond, ei saanud ta kodakondsust omandada sünniga. Seega ei ole ta Eesti kodanik ja tal puudub seaduslik alus Eesti vabariigi kodaniku isikuttõendavate dokumentide kasutamiseks. “Teile väljastatud Eesti kodaniku pass on alusetult välja antud,” kõlab kõrk vastus, millele on alla kirjutanud — hoidke nüüd piip ja prillid! — politsei ja piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo kodakondsustalituse peaekspert juhataja ülesannetes Ene Vahtre.
“Mu arust on see absurdne olukord. Kui me omal ajal oma paberid kodakondsuse saamiseks esitasime, ei öelnud meile keegi midagi. Ka 2001. aastal oli paberitega kõik korras. Nüüd, palun väga, tuleb välja, et oleme justkui petised,” kurdab Galina.
Niigi nõmedal olukorral on veel nöökiv puänt. Nimelt annab kodakondsusseadus võimaluse ametnike vigade tõttu enne 1995. aasta 1. aprilli ekslikult antud kodakondsus säilitada. Aga Galina ja Jevgeni said passi 1996. aastal. Seega seadus, mis justkui möönab, et vabariigi algusaastail tehti vigu ning pakub ohvritele leevendust, ei puuduta paraku neid. Nuta või naera.
Galinale ja Jevgenile anti novembri keskpaigani aega otsida lisatõendeid, mis kinnitaks nende õigust kodakondsusele. Aga pärast seda?
“Pärast seda ma ei tea, mis saab. Loodan kõige paremat,” on Galina nõutu.
Samal ajal, kui riik kahe lojaalse kodaniku suhtes kogu bürokraatiaaparaati ning seadust täie rangusega rakendab ning neid kodakondsuseta lindpriideks tahab jätta, üritab valitsus näidata olukorda helgetes toonides. 13. oktoobri valitsuse pressikonverentsil raporteeris siseminister Ken-Marti Vaher töövõitudest aastaid Eestile varju heitnud tohutu hulga kodakondsuseta isikute arvu kärpimisel. Ametnike vigade tõttu tõsistesse probleemidesse sattunud inimestest ta juttu ei teinud.
