Urmas Reinsalu hakkas IRLi juhiks saamiseks valmistuma 16aastaselt

Aastal 1993 ilmusid Tatari tänava keldris asuvasse Eesti Ekspressi toimetusse kaks äärmiselt ebatavaliselt riietatud üliõpilast. Nad kandsid kvaliteetseid tumedaid mantleid, olles nagu astunud maha Vogue’i talve-eri lehekülgedelt. Oli vaene aeg ning enamik tudengeid liikus ringi odavates Hiina sulejopedes.

Need noorhärrad olid Tartu ülikooli õigusteaduskonna üliõpilased Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher. Nad tulid pakkuma oma kaastööd, aga kurtsid ka muret.

Poistele tegi tuska, et nad olid liiga noored ega saanud aasta tagasi kandideerida riigikogu valimistel.

Reinsalu liitus Isamaaga aprillis 1992. Ta oli siis vaid 16aastane. Poliitilised tuleristsed sai ta 1993. aasta sügisel Tallinna volikogu valimistel. Isamaa nimekirjas seisis tema ees armastatud naljamees Andrus Kivirähk.

Reinsalu sai 83 häält, Kivirähk üle 450. Kokkuvõttes sai Isamaa tappa. Võitsid venelased, Koonderakond ja Keskerakond.

Oma radikaalsuse ja tundmatuse kohta kogus Reinsalu palju hääli. “Riik ei pea tegelema sotsiaalküsimustega,” õpetas ta. “Ka arstiabi tuleks sajaprotsendiliselt erakätesse loovutada.”

Parempoolse maailmavaate kirgliku pooldajana taunis Reinsalu kultuuri riiklikku toetamist. Ta toetas õppeasutuste erakätesse andmist ja protestis kohustusliku ajateenistuse vastu.

“Üldine sõjaväekohustus on riigi otsene sekkumine inimese eraellu,” sekundeeris Vaher. “See on sooline diskrimineerimine.”

Loobus Riigikogu esimehe kohast

Noorte meeste jaoks oli oluline, et neid ja nende sõpru tunnustataks kaaluka intellektuaalse jõuna. Nende sõpruskonna moodustas väike noorteühendus Res Publica.

Poistel olid suured plaanid. Reinsalu unistas: “Res Publica ei peaks välja arenema kitsaks erakonnaks, vaid pigem kõikide parempoolsete erakondade liidrite emiteerijaks või alma mater’iks.”

Kümme aastat hiljem, 2003 rääkis Reinsalu juba “tugevast riigist”. Mis temaga vahepeal juhtus?

Reinsalust ja tema protestivatest mõttekaaslastest said riigiametnikud. Tema lendas teistest kõrgemalt, juhatades kolm aastat president Lennart Meri kantseleid.

Vaher töötas samal ajal Juhan Partsi käe all riigikontrollis. Indrek Raudne oli lühikest aega Riigikogu esimehe Toomas Savi nõunik.

Töö Kadriorus andis Reinsalule sidemeid ja teadmisi, mida ta ei kõhelnud ära kasutamast. Kui Res Publica alustas 2002 valimiskampaaniat, tõi post paljudele vanuritele koju uue partei reklaami. Adressaatide hulgas oli ka vähemalt üks siitilmast lahkunu, kelle naise palvel hakkas reklaami päritolu uurima kaitsepolitsei.

Uurijad avastasid, et postitus põhines represseeritute nimekirjal. Reinsalu oli hankinud selle Kadrioru ajast säilinud tutvuste abil. Vahele jäädes käitus ta aumehena, helistas surnu lesele ja palus vabandust.

Reinsalut ja tema kaaslasi kihutas tagant romantiline paatos. Nad suutsid kaasata Res Publicasse terve hulga tuntud inimesi, kellest osal puudus mis tahes arusaam maailma asjadest.

Kuigi erakonna rajajad, kannatasid poisid tõsiseltvõetavuse probleemi all. Nii Reinsalu kui Vaher tahtsid 2002. aastal Res Publica esimeheks kandideerida. Ent Rein Taagepera arvas, et partei keskkontori endised ametnikud ei peaks sellist sammu astuma. Esimeheks sai Parts.

Pärast 2003. aasta valimisvõitu võinuks Reinsalust saada Riigikogu esimees, kuid ta loobus. Esimeheks sai Ene Ergma.

Reinsalu läks oma peavõidu järele eurovalimistel, kus ta kandideeris Res Publica esinumbrina. Partei ei saanud ühtegi kohta.

Reinsalul on omapärane huumorisoon. Tihti ei saa aru, kas ta mõtleb öeldut tõsiselt või on tegemist eriti peene irooniaga.

Kaheksa aastat tagasi soovitas ta luua erikomisjoni, mis uuriks Edgar Savisaare reise Moskvasse. Reinsalu mõtte kohaselt olnuks komisjonil õigus rakendada Savisaare kohale toomiseks sunnimeetodeid. Neid ta ei täpsustanud.

Pronkssõduri-kriisi ajal saatis üks Notšnoi Dozori aktivist riigikogu põhiseaduskomisjonile pahase kaebuse. Reinsalu saatis talle teate, et vastuse saamiseks esitagu oma pöördumine kõigepealt eesti keeles.

Vanaisa Rein ja “Robespierre’id”

Partsi valitsuse ajal muretses Reinsalu, et Eesti ei ole asüülitaotlejate tulvaks valmis. “Kergemeelne oleks öelda, et Eestisse ei tulda, kuna siin on külm ja elatustase pole nii kõrge. Eesti võib muutuda sissesõiduteeks.”

Reinsalu hoiatus kõlab pärast elamislubade skandaali prohvetlikult.

Kui Taagepera Äraostmatutega aastaid tagasi tülli läks, nimetas ta neid Prantsuse revolutsiooni ühe peategelase järgi Robespierre’ideks. Kuigi “Vanaisa Rein” mõistis poiste küünilised meetodid hukka, hindas ta kõrgelt nende organiseerimisvõimet. Ta nägi selles Res Publica ainsat väljapääsu.

Laupäeval uut esimeest valivas IRLis on täna sama seis. Kui Reinsalu suudab uue esimehena parteid koos hoida, jätkab ta Eesti poliitikas kaua. Keegi peab ju saama ministriks, peaministriks, eurovolinikuks ja presidendiks.