“Meile on väga oluline, et lõpetajad oleksid eksamitel edukad ning kool edetabelis eesotsas,” tunnistab direktor Gridneva. “Et vanemad, kes oma lapse meie kooli toovad, ei peaks kahtlema kvaliteedis.”

Tuleb muidugi möönda, et Sakala eragümnaasiumi lõpetanute arv on vaid paarkümmend, suurtes koolides loetakse riigieksamite tegijaid sadades. Sellegipoolest on tegu tubli kooliga.

Samas on sel sügisel neljandat õppeaastat alustav Sakala eragümnaasium koolimaastikul sedavõrd värske ja tundmatu tegija, et paljude arvates oleks justkui tegu Viljandis asuva kooliga – nii nagu tegutsevad Viljandis ajaleht Sakala ning kaitseliidu Sakala malev.

Sakala eragümnaasiumi ei seo Viljandiga miski. Kool asub Tallinna kesklinnas, Sakala tänaval – sellest nimigi. Möödunud sajandi alguses tegutses selles vägevas historitsistlikus hoones Tallinna linna poeglaste kaubandus- ja kommertskool (tuntumad vilistlased kirjanik Karl Ristikivi, vapside juht Artur Sirk ja majandusteadlane Uno Mereste). Hiljem oli maja aastaid haridusametkondade käsutuses.

Mõneti on juhus, et selles hoones taas kool asub. Kui riik pani 2008. aastal Sakala 21 maja müüki, juhtus ärimees Valeri Gridnevil parasjagu vaba raha olema. Ta on üks neist, kes oli püsti pannud ja edukaks tegijaks kasvatanud ehitustarvete müügiga tegeleva poeketi Ehituse ABC. 2008. aastal andis see 240 miljonit krooni dividende. Sama aasta suvel müüdi poekett miljardi krooni eest Prantsuse korporatsioonile Isover Saint-Gobain. Omanikest said hoobilt väga rikkad inimesed.

Gridnev ostis Sakala tänava vana koolimaja 31 miljoni krooni eest ning investeeris veel 19 miljonit muinsuskaitsealuse hoone kordategemiseks. Majja pidi tulema kool, edukaim venekeelne erakool, mille juhiks pidi saama ärimehe tütar Jekaterina Gridneva. Ta oli aastaid töötanud tuntud ja edukas Vladimir Kornijenko erakoolis. Paraku olid aasta varem Gridneva ning Kornijenko teed lahku läinud.

Läks nii, et õpetajate tuumik ning suur osa õpilastest, kes seni olid pidanud töötama ja õppima üsna keerulistes oludes, kolisid üle Sakala tänava kooli. Koolipapat Kornijenkot kutsuti ka, aga ta ei tulnud. Tollest pereheitmisest sündis mitmeid närvilisi ajaleheartikleid.

Direktriss Gridneva avab järjest uksi, mille taga on hubased ning nüüdisaegselt sisustatud klassiruumid. Vanas majas on tehtud tipp-topp remont. Kõik koolile vajalik on olemas. Septembrist peaks siin kooliteed alustama 220 õpilast. Suurt rohkem maja vastu võtta ei võimaldagi. On need siis eeskätt venekeelse ärieliidi lapsed, transiidimiljonäride võsukesed?

“Ma usun, et pigem on meie laste vanemateks keskklassi esindajad, kes on otsustanud investeerida oma lapse heasse haridusse,” ütleb direktriss. “Kuigi kooli põhiliseks trumbiks on väga tugev keele-, eeskätt inglise keele õpetus, ei saa ma öelda, et oleksime puhtalt humanitaarkallakuga kool. Ka matemaatika on meil tugev, ning arvutiõpetus.”

Valeri Gridnev, kes üritusse hulga miljoneid paigutanud, ütleb, et kooli tegemine pole kaugeltki äri, kuigi paljud seda ekslikult arvavad.

Ent mis see siis on – missioon?

“Ka missioon. Teate, ma tahan, et nii minu lapselapsed kui ka paljud teised vene lapsed saaksid käia mõnusas ja hubases koolis, kus on selline õpitase, et pärast lõpetamist pole mingi probleem minna edasi õppima maailma mis tahes ülikooli.”