Ühe mõrva lugu: kus tehti uurimisel viga?

Konvoimeeste vahel vahialuste boksis istub eksleva pilguga kõhetu Olar Kivirähk. Hüüdnimed: Molodoi (Noor), Malõi (Väike), Kivikas. Viis korda kohtulikult karistatud. Oma 28 eluaastast 7 vangis istunud. Süüdistus: röövmõrv.

Kuigi kohtualuste vastumeelsus pildistamise vastu on tavaline, juhtub siin midagi enneolematut. Kui mees märkab, et fotograaf teda läbi objektiivi seirama asub, viskub ta boksi põrandale maha, peidab pea käte vahele ning röögib hüsteeriliselt konvoile: "Vii mind ära! Kõik! Vii mind ära!"

Sisenevad kohtunikud. Kõik tõusevad püsti, ent Kivirähk üritab ikka veel läbi põranda tungida. On näha, et vaatepilt hämmastab kohtunikkegi. Kohtualune rahuneb alles siis, kui fotoaparaat on ära pandud. Istungit sel päeval siiski ei toimu. Kaaskohtualuse, samuti viis korda kriminaalkorras karistatud Jüri Sorokini (40) kohta on viimasel hetkel laekunud info, et kiirabi toimetas mehe nädalavahetusel haiglasse. Istung lükkub veebruari.

Tartu ringkonnakohus peab otsustama, kas Kivirähk ja Sorokin osalesid 25. aprillil 2003. aastal Tartumaal Aru mõisas elanud vanaproua Mall Kirsipuu eriti julmas tapmises. Asja on vaaginud juba neli kohtukoosseisu, ka Riigikohus. Tänase seisuga mõrvasüüd meeste õlul pole. Kohtusaaga lõpptulemust ei tea keegi, ent näib tõenäoline, et "Kirsipuu juhtumist" kujuneb ebaõigluse sümbol nende jaoks, kes kaotanud kurjategija käe läbi lähedase, kuid ei saa kohtust leevendust.

Mõisaproua ja pätt

Tartust pooletunnise autosõidu kaugusel Konguta vallas, maalilise Soova ürgoru kõrgel põhjakaldal asuv Aru mõis on nagu väike uinuv kaunitar. Juba 16. sajandi lõpus mainimist leidnud rüütlimõisa ostis 1913. aastal Tartu ärimees Jaan Prüüs. Tema on Mall Kirsipuu emapoolne vanaisa.

Nõukogude võim võttis perelt mõisa, küüditas Malle vanavanemad ja istutas valitsejamajja sovhoosikontori. Häärber lagastati, ajaloolised kahhelahjud lõhuti, klaverid ja antiikne mööbel läksid tuleroaks, mõisahoone külge ehitati tellistest robustne kõrvalhoone. Et mõnitus oleks täielik, tippis punavõim mõisakompleksi vahetusse naabrusse mõned suurlaudad koos "sobivate" abihoonetega.

Mõisapark, küll pisut metsistunud, näeb endiselt välja iidne ja võimas.

Aastakümneid enne seda, kui Mall Kirsipuu oma esivanemate mõisa 1992. aastal tagasi sai, tegi ta endale tubli nime ratsaspordis. Armastusväärne, särtsakas ja väikesekasvuline daam kuulus raudkindlalt Eesti, noorteklassis isegi NSV Liidu paremikku. Ratsutamine oli tema kirg, mille abil, nagu ta ühes aastatetaguses intervjuus mainis, ta põgenes nõukogude tegelikkuse eest.

Kuigi 2002. aasta juulis, oma viimasel sünnipäeval, sai Mall 73aastaseks, oli ta oma ea kohta harvanähtavalt kõbus ja toimekas. Igal reedel vantsis paar kilomeetrit eemale Kongutasse sauna. Nii elas ta mõisas koos hobuse ja dalmaatsia tõugu koertega. Hoidis maja väikestviisi kõpitsedes enam-vähem korras. Raskemateks töödeks võttis abilisi.

Augustis 2002 asus Aru mõisa elama ka Olar Kivirähk. Hiljuti Tallinna kohtus oma kolmanda süüdimõistva otsuse - kaks aastat tingimisi kolmeaastase katseajaga - saanud pealinna poiss, Mall Kirsipuu lapselapse Jaagu sõbra poolvend. Kivirähk soovis mõisaproua juurde koduabiliseks, et halbadest sõpradest eemale saada. Hea inimesena polnud Mallel selle vastu vähimatki, et "noort õigelt teelt eksinud, kuid paranemisteel" inimest aidata. Vähemalt nii põhjendas ta külainimestele otsust võõras majja võtta. Võõras aitas vanal naisel talvepuid teha, teab vanaproua lapselaps Jaak Kirsipuu. Kivirähkiga polnud probleeme, kui ta oli kaine. Täis peaga käitus kostiline aga agressiivselt. Mees saadetigi mõisast minema juba septembris, pärast seda, kui seinalt oli kaduma läinud üks Wiiralti gravüür ning majast haihtunud kolm mobiiltelefoni.

Koletu mõrv
2003. aasta aprilli viimastel päevadel saab Tartu politsei vihje, et Aru mõisas on midagi juhtunud. Võimalik, et "märg töö", ütleb varemgi poitseile vihjeid andnud Andrei. Mis täpselt mõisas juhtus, selgub alles siis, kui kohale minnakse. See vaatepilt ei ole nõrganärvilistele.
Politsei leiab mõisahoone köögi põrandalt valamukapi eest Mall Kirsipuu surnukeha. Naine lebab kõhuli, nägu verine, peas koletu sügav haav, mis läbib kolju. Kaelas on noahaav.

Surnu kõrval kraanikausi peal on metallist traktoritõmmits (viiekilone raudjurakas), mille küljes juuksed. Surnukeha ümber pöörates leiab politsei keha alt lauanoa tera, pikkusega paarkümmend sentimeetrit. Surnu kaela ümber on froteerätik, mille ümber omakorda kahekordselt musta plastmasskattega juhe. Surnud naise vasaku käe sõrmed on ümber juhtme painutatud. Surnu kõrval tugitoolis istub dalmaatsia koer. Köögiukse taha jääb kapp, mille ustel on näha verepritsmeid. Kapi peal on noa käepide...

Kes ja mispärast võis nii julmal kombel vana daami elu kustutada? Kellele ta ette jäi?

Kuigi politsei jõudis kuriteopaika alles neljandal päeval pärast juhtunut, hakkavad võika kuriteo asjaolud ­ootamatult nobedalt selguma. Seda tänu vihjemees Andreile. Tema ja tema elukaaslane Nele annavad kaalukaid tunnistusi, misjärel politseile on enam-vähem selge, kes mõrva sooritas.

Nele ja Andrei räägivad, et 25. aprilli hommikul kella kaheksa paiku, pärast öö otsa kestnud joomingut, sõitsid nad koos Kivirähki ja Sorokiniga Tartust välja Elva poole. Kivirähk teatas, et tal on sealkandis üks koht, kust on vaja mõned asjad ära tuua. Peatuti ühe mahajäetud talu juures Aru mõisa lähistel. Suuremat kasvu Sorokin ja väheldasem Kivirähk, mõlemal kootud mütsid peas, läksid üle põllu mõisa poole. Nele ja Andrei jäid auto juurde ootama. Mehed naasid umbes 40 minuti pärast. Kivirähk tassis mootorsaagi, Sorokin televiisorit. Asjad pandi pagasiruumi. Tee viis tagasi Tartusse. Meeleolu tagasiteel oli enam kui kummaline. Andrei ja Nele sõnul käitusid Sorokin ja Kivirähk sedavõrd imelikult, et jäi mulje, justkui oleks nendega vahepeal midagi juhtunud.

Sorokin jõi puskarit, palus auto peatada ja läks välja oksendama. Andrei nägi, et Sorokini saapad on määrdunud, justkui verised. Kivirähk naeris pidevalt. Valjult ja ebaloomulikult, isegi hüsteeriliselt. Sorokin palus Andreilt tolle kingad, öeldes, et on oma käimad täis oksendanud.

Tartus sõideti kuhugi Raadi kanti. Tee peal tehti peatus ja visati kilekott kingade ja kootud mütsiga veelompi. Samal päeval müüs Andrei Sorokini palvel teleri ja sae 1500 krooni eest turul maha. Turul kohtas Andrei ka tuttavat Olegi, kellelt küsis Kivirähki palvel kaubikut, et mööblit vedada.

Veel sama päeva õhtul sõitsid Sorokin ja Kivirähk Andrei poolt turul kohatud tuttava ja selle kaubikuga mõisa juurde tagasi. Kivirähk avas võtmega ukse ning läks Sorokiniga majja. Mehed toimetasid rahulikult, justkui teades, et vahelejäämist pole karta. Mõne minuti pärast väljusid nad suure antiikse peegliga. Autosse tõsteti ka väike seinapeegel, sekretärilaud ja üks väiksem laud. Kaks kaasas olnud meest vaatasid, et tegu on tavalise kolimisega ega kahtlustanud midagi. Asjad peal, sõitis seltskond Tallinna.

Seal, nagu tunnistas hiljem üks antiigikaupmees, võttis Kivirähk temaga ühendust ja pakkus mööblit müüa. Tema soovitas omakorda vanamööblit teisele kaupmehele. Ligemale 100 000 krooni väärt koorem vahetas omanikku 4000 krooni eest...

"Kuusk" ja "Ivanov"
Pärast Andrei ja Nele ärakuulamist oli politseile enam-vähem selge, keda tasub tapmisega seostada. Raadi kandist leiti veelombist sõlmega kinni seotud kilekott, milles müts ja kingad. Mitu päeva vees ligunenud kingadelt enam verd ega DNA-jälgi ei leitud. Politsei vahistas Kivirähki mai keskel. 23. mail raporteerib SL Õhtuleht: "Politsei tabas 24aastase röövmõrvar Olari."

Ent tõendeid alles kogutakse. Sorokingi on veel mitu kuud tagaotsitav.

Kivirähk on küll vahi all, ent tõendeid tema vastu napib. Sestap läheb käiku "kambrisisene" tõendite kogumise metoodika. Peagi laekubki uurijatele põnev sõnum. Toimikusse lisandub anonüümne tunnistaja "Kuusk", kes räägib: "Istusin koos mehega, kes oli viibinud ühes kambris koos Kivirähkiga. Kivirähk olevat sellele mehele rääkinud, et käis aprillis Sorokini, Nele ja Andreiga (nimetab täisnimesid) Nõo vallas ühes mõisas, kus ta oli varem töötanud, ja soovis sealt asju varastada. Kivirähk öelnud kambrikaaslasele, et majja minnes oli perenaine neile vastu tulnud, tundnud Kivirähki ära ning seetõttu oli ta naist riiulilt võetud hüdropumbaga kahel korral pähe löönud. Enne löömist olevat naine veel Kivirähki palunud mitte tappa ja pakkunud palju raha, kuid kuna endine kostiline oli ära tuntud, siis ei saanud naist tapmata jätta."
Kohtuistungil täpsustab "Kuusk", et kuulis seda kõike otse Kivirähki, mitte mingi vahendaja käest, ent ei tahtnud seda otse välja öelda. "Kriminaalset maailma teades pidasin seda liiga ohtlikuks enda jaoks," põhjendab ta vastuolu, olles jätkuvalt anonüümtunnistaja, keda kohtus kuulatakse üle peidetult ja läbi häält moonutava seadme.
Ilmus teinegi anonüümne tunnis­taja, "Ivanov". Tema oli 2003. aasta oktoobris Kivirähkiga ühes kambris ja kui algul oli Kivirähk öelnud, et on moosivaras, siis hiljem rääkis, et olevat tahtnud antiiki varastada, kuid majja minnes oli keegi vanamutt talle peale sattunud ning Kivirähk löönud seepeale teda millegagi. Samuti ütles ta kambrikaaslasele, et käis majas koos Sorokiniga.

Kivirähk ei tunnista end milleski süüdi. Ta ütleb, et pole mõisas käinud, Mall Kirsipuud tapnud ega esemeid röövinud. Rohkem mees tunnistusi ei anna. Valib vaikimistaktika.

Sorokin on palju avatum. Tagantjärele vaadates liigagi jutukas. Nagu puuris pekslev lind, hüpleb ka selle mehe jutt ühest äärmusest teise. Eeluurimisel kuulatakse ta üle kolm korda. Kõigepealt tunnistab ta, et aitas Kivirähki (keda ta nimetab lihtsalt eesti poisiks) 25. aprillil nii hommikul kui õhtul mõisahoone juures asju tassida. Majas sees ta oma sõnul ei käinud ja mingit veretööd ei näinud, ent teel Tallinna olevat eesti poiss talle rääkinud, et tappis vana naise. Teisel ja kolmandal ülekuulamisel (2004 märtsis ja detsembris) rääkis mees, et käis koos eestlasega majas ning just nimelt tema lõigi naist metallesemega. Naise antennijuhtmega kägistamisest ja noaga löömisest ei tea ta aga oma sõnul midagi.

Asitõenditega on kehvasti
Roimapaigast ei leia uurijad ühtki jälge, ­mille abil saaks Sorokinit ja Kivirähki otseselt tapmisega seostada. Ei ühtki sõrme-, jala-, kehavedelikujälge, mitte kübetki meeste DNAst. Nii tulebki toimik kohtusse saata lootuses, et kohut veenavad Kivirähki mõrvasüüs ja Sorokini osaluses need napid tõendid, millest ülalpool juttu.

Tunnistaja Andreile verisena paistnud kingadelt enam verejälgi ei leita, need on liiga kaua lombis ligunenud. Võib vaielda, kas tasunuks neilt DNA-jälge otsida või mitte. Pealegi lähevad kingad Tartu politseimaja kolimise käigus sootuks kaduma. Kivirähkil vahistamishetkel seljas olnud fliisilt ja teksastelt ei leita samuti jälgi, mis võiksid teda tapmisega siduda. Aga eks ole möödas juba üle kahe nädala.

Nii möönabki maakohus veebruaris 2006, et Kivirähki ja Sorokini poolt röövmõrva toimepanemise kohta nn otsesed tõendid puuduvad. Pole nende osalusele viitavaid jälgi, pole süü omaksvõttu. Stopp! Kuidas ei ole? Sorokin laulis ju kõik ette!? Aga ei. Kohtuistungiks on meestel juba uued laulud suus. Seni vaikinud Kivirähk võtab kohtus varguse omaks. Mainib, et käis Sorokiniga majas nii hommikul, kui võttis sae ja teleri, kui ka õhtul, mil minema tassiti mööbel. Ent keegi peale ei sattunud ja midagi kahtlast polnud majas näha.

Kivirähk ütleb veel, et naise võis tappa keegi kolmas. Anonüümsed tunnistajad aga võisid juhtunu kohta kõike lugeda ajalehest (vt SL Õhtulehe lugu).
Sorokin teatab: tema pole kedagi tapnud ega tea ka, et Kivirähk kedagi tapnud oleks. Vastupidi - tema läks Kivirähkile appi "kolima". Hommikul koliti majast välja teler ja saag, õhtupoole koorem mööblit. Keegi neid ei "üllatanud", tapmist ei kusagil.

Tunnistajad kaovad salapäraselt
Ilmselt hea lugeja nõustub - võõra kuri­teo, eriti tapmise enda peale võtmine pole naljaasi. Selleks on vaja erakordset meelteseisundit. Nii ütlebki Sorokin kohtus selgituseks, et võttis tapmise omaks, kuna tundis, et tal pole enam kaua elada jäänud! Nimelt tabas teda 2004. aasta 11. mail südameinfarkt. Mis aga eriti tähelepanuväärne - päev varem, 10. mail, leiti Pärnumaal Are vallas surnuna seesama tunnistaja Andrei, kelle antud vihje uurimisele hoo sisse aitas. Andrei ametlik surma põhjus on avariis saadud rasked vigastused. Tolle päeva varahommikul sõitis Lepplaane küla lähistel suurel kiirusel teelt välja Toyota, autos istunud Andrei hukkus, kaks kaaslast jäid ellu. Patuga pooleks võiks ju küsida - kas Andrei võis surnud olla juba enne autoavariid? Seda me ei tea.

Andrei ja Sorokin olid tuttavad. Ent kas ka nii suured sõbrad, et ainuüksi Andreiga juhtunust teadasaamine Sorokinile nõnda mõjus, või võttis ta Andrei surma kui hoiatust, süda aga ei pidanud hirmule vastu, pole lõpuni selge...

Sellega "kadumised" ei piirdunud. Enne kui asi kohtusse jõudis, jäi teadmata kadunuks teine oluline tunnistaja - Nele. Ta olevat läinud välismaale, kuid kuhu, pole teada. Ja ka anonüümne tunnistaja "Ivanov" sureb enne, kui asi kohtus lahendi saab...

Kõigist ootamatustest hoolimata mõistab maakohus mehed süüdi: Kivirähki röövmõrvas ja varguses ning Sorokini röövimises ja varguses. Meeste süüs veendunud kohus ehitas otsuse eelkõige Sorokini poolt eeluurimisel antud ütlustele, kus too nimetas tapatöö autoriks Kivirähki. Tunnistajate, sealhulgas anonüümsete, ütlused kinnitasid seda versiooni. Selline meetod, kus kohus valib vastuolulistest ütlustest välja need, mis teiste tõenditega rohkem sobivad, oli aastaid tagasi, enne võistlevat kohtuprotsessi, täiesti tavaline.

2006. aasta 9. veebruaril mõistis kohus Kivirähkile karistuseks 16 aastat vanglat, Sorokinile 9.

Ootamatu pööre
Kivirähk ja Sorokin kaebasid otsuse edasi. Ja ennäe imet. Ringkonnakohus tegi 29. augustil 2006. aastal madalama astme kohtu omale risti vastupidise otsuse. Ringkonnakohus leidis, et tõendid ei anna tõsikindlat vastust küsimusele, kas Mall Kirsipuu suhtes tarvitasid vägivalda nimelt Kivirähk ja Sorokin. Kohtu hinnangul sisaldasid tõendid liiga palju vastuolusid.

Tunnistajate Nele ja Andrei ütlused kinnitasid ringkonnakohtu hinnangul vaid seda, et süüdistatavad käisid maja juures ja tõid kaasa televiisori ja sae. "Kumbki tunnistajatest sündmuskohal ei viibinud ja seega ei saa nad anda ütlusi seal toimunu kohta. Kivirähki ja Sorokini hilisem närviline käitumine autos võis tuleneda varguse kui kuriteo toimepanemisest või millestki muust," kirjutasid kolm kohtunikku. Samuti praakis ringkonnakohus tõendite hulgast välja anonüümsete tunnistajate jutu, sest see olevat väheinformatiivne. Veel leidis kohus, et tunnistajatele pakuti anonüümsust liiga kergekäeliselt.

Ent mis kõige tähtsam. Vaid kaks kuud enne ringkonnakohtu õigeksmõistvat otsust, juunis 2006, tegi Riigikohus ühes teises kriminaalasjas pretsedenditu ning äärmiselt kaaluka otsuse, mis läheb Eesti kuritegevuse ajalukku. Nimelt kirjutasid riigikohtunikud ühte otsusesse juhise, kuidas kohtud peavad käituma olukorras, kus tunnistaja või süüdistatav annab eeluurimisel ja kohtus erinevaid ütlusi. Ja nimelt: "Kohus võib pärast tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist otsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kohus ei saa jätta kõrvale kohtus antud ütlusi ja märkida, et lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi."

Teisisõnu - kui varem vaadeldi oma juttu muutnud inimese erinevaid ütlusi ja kaaluti, mis neist sobib enim teiste tõenditega, siis nüüd ütles Riigikohus: kui tunnistaja või süüdistatav räägib kohtus muud juttu kui eeluurimisel, siis langeb kogu tema jutt tõendite hulgast välja.

Ainuüksi selle uuendusega tegi Riigikohus rafineeritud kurjategijate süüdimõistmise edaspidi keeruliseks, ent sama jahmatavaid uuendusi on veel ja nende juurde tuleme lähiajal tagasi.

Värsket juhist silmas pidades ei saanudki ringkonnakohus Sorokini ütlustega enam arvestada. Ja kui Sorokini jutt ära langes, vajus kogu süüdistus kolinal kokku, sest Nele, Andrei, "Kuuse" ja "Ivanovi" ütlustest ei piisanud kummagi mehe süüdimõistmiseks. Pealegi, nagu juba öeldud, ei kõlvanud kohtule ka anonüümsed tunnistused.

Riigikohus on sama meelt
Prokurör otsis abi Riigikohtust. Seal tehti kogu süüdistus uuesti maatasa, karmimaltki kui ringkonnakohtus. Põhimõtteliselt andis Riigikohus oma otsusega mõista, et kõik toimingud, mis selles kriminaalasjas ette võeti, tehti valesti. Praktiliselt kõik tõendid olid kõlbmatud. Justkui oleks uuri­misega tegelnud kamp kirjaoskamatuid. Riigikohus saatis kohtuasja esimese astme kohtusse tagasi, olles ridade vahele kirjutanud, et süüdimõistvat otsust ei saa selles asjas kuidagi teha.

Tänavu augustis mõistis Tartu maakohus mõlemad, Kivirähki mõrvas ja Sorokini röövimises õigeks, korrates peaaegu sõna-sõnalt Riigikohtu viiteid tõendite kõlbmatuse osas. Mööbli varguses jäid mehed küll süüdi, aga ses osas polnud kunagi ka vaidlust olnud.

Seega on hetkeseis järgmine: 25. aprillil 2003 varahommikul tungisid Kivirähk ja Sorokin võõrasse majapidamisse, võtsid sealt ilma igasugu vägivallata televiisori ja mootorsae. Sama päeva õhtul läksid nad majja tagasi ja võtsid sealt kaubikutäie antiikmööblit. Ja kõik. See, et samal päeval tapeti elajalikult maja perenaine, on fakt, aga kes seda tegi, teavad vaid Mall Kirsipuu dalmaatsia koer ja vana mõisahoone seinad. Ja muidugi tegelikud tapjad. See, et üks asjaosalistest tunnistas, et Mall Kirsipuu surm on nende hingel, on praeguse seisuga justkui sisutu sõnakõlks või halb nali. Ah jaa - kui rääkida halbadest naljadest... Aasta tagasi, kui toimik oli Riigikohtus ja kätte jõudmas jõulud, leidis tapetu vend Rein Kirsipuu postkastist jõulukaardi. Selle oli saatnud Olar Kivirähk. Kaardil seisis lause: "Tuleb huvitav aasta!"

***

Prokurör Margus Gross ning kannatanu esindaja Martin Traat on õigeksmõistva otsuse uuesti vaidlustanud. Saaga jätkub veebruaris. Advokaat Traat kirjutas oma apellatsioonis: "Lubamatu on õigusruumis lasta tekkida olukorral, kus kõik kaudsed tõendid viitavad kohtualustele kui kuriteo toimepanijatele, kuid kuna nad ennast kohtus süüdi ei tunnista ja ütlusi kas ei anna või ei anna loogiliselt usutavaid ütlusi, nad seetõttu õigeks mõistetakse."

Rein Kirsipuu, kes enam kohtusaali oma jalga tõsta ei taha, õigluse võitu ei oota. "Loobusin. Pojad ütlesid ka, et mul on vaja edasi elada."