On tore, kui Eesti iseseisvuse taastamist vahetult mäletavad inimesed kirjutavad mälestusi. See on oluline aga eeldusel, et need mälestused on usaldusväärsed. Klandorfi mind puudutav jutt pärineb 1992. aastast, kui kirjutasin ajakirjanikuna Klandorfi mõne alluva väidetavatest vägivallatsemistest, mida prokuratuur toona uuris. Eks Klandorf siis otsustas, et parim kaitse on rünnak ning tähelepanu tuleb temalt ja ta alluvatelt mujale viia. Näen nüüd, et end jälitajaks ja jälitatavaks nimetav mees ei ole suutnud sellest ligi 20 aasta tagusest ajast välja pääseda. Kasutasin siis ja kasutan ka praegu tema loo kohta sõna “absurdne”. Kuid aja jooksul on absurdsuse kontsentratsioon kasvanud. Lõpetuseks: minul ei ole Eesti riigi ega riigi vastavate asutuste ees midagi varjata.