Reformierakond valmistub kohtuid politiseerima

Kolmapäeval andis Riigikohtu esimees Märt Rask Riigikogu esimehele Ene Ergmale üle "Kohtute seaduse" eelnõu.

Eemalt vaadates kindlustaks uus seadus õigusemõistmise sõltumatust, viies kohtud justiitsministeeriumi alluvusest ära ja muutes nad täiesti iseseisvaks.

Kohtunikud, keda Eestis on pisut üle 200, on konservatiivne rahvas. Enamik leidis, et uut seadust pole üldse tarvis. Mitmed kohtunikud, kes nõustusid eelnõu saamisloost Ekspressile rääkima vaid anonüümselt ("vastasel juhul tuleks sellest palju paksu pahandust"), juhtisid tähelepanu sellele, et väide kohtunikkonna enda ihalusest uue seaduse järele on ekslik.

Et kohtunikke ahvatleda, kaasati nad eelnõu tootmisprotsessi enneolematu intensiivsusega. Nõnda on Rask eelnõu nimetanud "õigusloome maailmaajalooliseks pretsedendiks". Nukram on, et tänase seisuga võib öelda - demokraatiat vaid etendati.

Lõviosa kohtunikelt laekunud ettepanekutest, mille üle nad avalikel debattidel justiitsministriga innukalt vaidlesid, jäi eelnõust välja. Ministril muide pole vormiliselt eelnõuga mingit pistmist, välja arvatud tema käskkiri märtsist 2008, millega koostati eelnõu loomiseks töögrupp. Avalikkusele jäetakse mulje, nagu soovinuks kohtunikud ise enda tegevuse reguleerimiseks uut seadust.

Juba oktoobriks 2008 oli eelnõu valmis. Järgnenud 12 kuud on kulunud väikese ja suure ringi vaidlusteks ning kabinettides ahastamiseks. Isegi Advokatuur hindas eelnõu kohtunikkonna sõltumatusele ohtlikuks. Aivar Pilve allkirjaga arvamuses on öeldud: "Kahtluse alla seatakse kohtunikuameti eluaegsus ja kohtusüsteemi usaldusväärsus" ning "eelnõu eesmärk saavutada kohtusüsteemi sõltumatus täitevvõimust ning tagada paremini võimude lahususe põhimõte on iseenesest positiivne, kuid nimetatud eelnõuga selle saavutamine on küsitav."

Veel karmima hinnangu andsid eelnõule kohtunikud ise. Eks­pressi käsutuses on kümne riigikohtuniku (Riigikohtu enamuse) poolt esitatud arvamuskiri, kus punkt punkti haaval eelnõu analüüsitakse ja kritiseeritakse. Kuigi kohtunikele familiaarsed väljendused ei meeldi, pole liialdus öelda - riigikohtunikud teevad eelnõu pilbasteks.

Katkeid: "õigusemõistmise kvaliteet, kättesaadavus ja kiirus võib mitte paraneda, vaid halveneda", "kohtusüsteemi finantseerimine saab olema vähem tagatud", "eelnõu politiseerib Riigikohtu esimehe ametikoha ja kahjustab võimude lahususe ja kohtu sõltumatuse põhimõtteid" ja nõnda edasi. Aga - ­üllatus-üllatus - sel nädalal Riigikogule esitatud eelnõus on riigikohtunike poolt enim pahameelt teeninud "uuendused" ikkagi alles.

Riigikohtunik Henn Jõks ütles ühel eelnõuga seotud mõttevahetusel kurjad sõnad: "Tegu ei ole Riigikohtu eelnõuga, kuigi ministri moodustatud töörühmas on 90% Riigikohtu töötajad ja üks justiitsministeeriumi ametnik. Eelnõule on olnud kaasarääkimisvõimalus. Mina räägin eelnõu pinnalt kaasa juba viiendat korda. Mul on kahju, et see kaasarääkimisvõimalus ainult kaasarääkimisvõimaluseks on jäänud."

kevadel kogunesid umbes 150 kohtunikku erakorralisele täiskogule, kus hääletati sadat muudatusettepanekut. Kohtunikud nõudsid, et eelnõust jääks välja presidendi ja Riigikogu õigus Riigikohtu esimeest ametist vabastada.

Koguni häältega 144 : 11 nõuti, et jäetaks välja Kohtute Nõukogu õigus vabastada kohtu esimees ametist "koostöö mittelaabumisel". Kohtunikud ise nõudsid, et neil ei lubataks töö kõrvalt äriühingut juhtida ("Kohtunikutöö kõrvalt äriühingu juhtimises osalemise lubamine suurendab põhjendamatult korruptsiooniohtu," ütlesid kohtunikud).

Septembris, kui eelnõu oli valmis, toimus Kohtute Haldamise Nõukoja istung, kus hääletati, kas saata eelnõu sellisel kujul riigikokku. Poolt- ja vastuhääli oli võrdselt, otsustavaks sai riigikohtu esimehe Raski poolthääl. Kohtute Haldamise Nõukoda väärib eraldi käsitlust - seni on tegemist olnud justiitsministeeriumi poolseid kohtuid puudutavaid otsuseid kooskõlastava üksusega.

Raski ja Langi ühise nägemuse kohaselt saaks just uuendatud Kohtute Nõukojast tulevase õigusemõistmise võimukeskus, millel oleks väga suur pädevus. Praegu on selle tosina liikme hulgas nähtud kohtunikele ette kuus, poliitikutele vaid kolm kohta - kahele riigikogu liikmele ja justiitsministrile. Kui enamikus Euroopa riikides on sellistes nõukogudes suur ülekaal kohtunikel, siis Langi arvates on meil vaja tasakaalu. Tema kärbiks nõukoja vaid kaheksale liikmele, aga neist vaid neli oleksid kohtunikud, neli oleksid parteide määrata.

Poliitikute poolt "väljavilistatav" Riigikohtu esimees oleks tulevikus sunnitud poliitikutega palju rohkem arvestama. Kohtute esimehed omakorda oleks sunnitud "meeldima" Kohtute Nõukojale, kohtumajade juhid omakorda kohtute esimeestele jne. Kohtute sõltumatusest sellise kohustusliku meeldimise tingimustes võiks rääkida vaid eeldusel, et kellelgi ei teki kihku kuritarvitusteks.

Pole kahtlust, et eelnõu autorid Lang ja Rask nimetavad oma loomingut ajalooliseks demokraatia võiduks. Ent kohtunikud, keda seadus kõige rohkem puudutab, püüavad aru saada, kas neist sõitis üle rong, teerull või kõigest veoauto.