Positiivselt uskumatu: hävimisohus Kadrioru villa saab korda
„Kadriorus aga püsib tontlikult räämas kunagine uhke villa Mon Repos, mida AS-i NG Eesti omanik Boriss Ivanov ei saa kuidagi korda tehtud, ehkki säärane lubadus sai antud vastutasuks loale lammutada maha kuulus Musta Luige kohvik. Samamoodi mädaneb samale omanikule kuuluv kunagine luksuslik supelmaja. Kas jõutakse need väärthooned korda teha enne, kui need hävivad või põlema pistetakse?" kirjutasin 2008. aasta lõpus kolmeosalise ülevaateloo teises jaos „Tallinna isehävinevad majad, II OSA: Tragöödia Kadriorus".
Ja vaata imet, möödas on masu ja kaks aastat, ning linnavalitsus teatab, et juba mitukümmend aastat tagasi elamiskõlbmatuks tunnistatud hoone „on ärganud uuele elule". „Lõpuks suutis linn omaniku tegutsema panna ning maja hävingust päästa," rõõmustab abilinnapea pressiteates.
Tõsi ta on. Loodetavasti pole hilja, et 19. sajandi keskel suvitusvillaks ehitatud villa Mon Repos (prantsuse keeles "minu puhkus") päästa. Kaks aastat tagasi nentis Tallinna Kultuuriväärtuste ameti Muinsuskaitse osakonna peaspetsialist Oliver Orro, kui käisime maja haledat seisu vaatamas:
„Maja on juba 1997. aastast alates muinsuskaitse all, omanik pidi teadma, mida ta ostis: nii seda, et maja on mälestis kui seda, et hoone on avariiolukorras ja selle restaureerimiseks kulub palju raha. Viimast tõsiasja on kaugele näha ja see ei saanud tulla omanikule üllatusena. Kompromissina lubati arendajal ära lammutada Voldemar Herkeli kavandatud nn. Musta luige kohvik ja ehitada selle asemele uus kolmekorruseline külaliskorteritega hoone, selle eest pidi aga villa "Mon Repos" restaureeritama."
Meenutagem nüüd Orro abiga vana maja ajalugu.
„Maja oli mõeldud suvitusvillaks Peterburi supelsakstele. 20. sajandi algul asusid selles kasiino ja restoran. Uhke historitsistliku hoone arhitektuuris segunevad neorenessansi ja neogootika elemendid. Katusetornist avanes omal ajal, kui puud madalamad olid, vaade merele.
Nõukogude ajal kuulus villa toitlustustrustile ja jagati väikesteks korteriteks. 1970. aastail tunnistati hooletusse jäetud ja seetõttu kiiresti lagunev hoone elamiskõlbmatuks. Endisesse aeda villa ja Narva maantee vahel ehitati 1960. aastail Voldemar Herkeli projekti järgi nn Musta Luige kohvik.
„„Must Luik" oli nõukogude modernismi musternäide, kuigi seda on palju ümber ehitatud. Aga kui selle ala planeering tehti, ei osatud veel nõukogude aja arhitektuuri hinnata, see tuli pärast õnnetut Sakala keskuse juhtumit.
21. sajandi algul sattus kinnistu firma NG Eesti kätte, kes soovis endise kohvikuhoone asemele rajada külaliskorteritega elu- ja ärihoone. Tallinna linn ja muinsuskaitseamet nõustusid sellega tingimusel, et ajalooline villa säilitatakse ja korrastatakse.
Kehtestati detailplaneering ja valmis ka eelprojekt uushoone ehitamiseks ning suvitusvilla remondiks ja restaureerimiseks (viimase tegi restaureerimisarhitekt Tiina Linna). Kahjuks restaureerimistöödega ei alustatud. Omanik küll lammutas nõukogudeaegse kohvikuhoone ning alustas detailplaneeringuga lubatud uue äri- ja eluhoone püstitamist, kuid villa lagunes edasi. Ka uue hoone ehitamine peatus halvenenud majandusolude tõttu.
Korduvalt saadeti omanikule meeldetuletuskirju, juhtides tähelepanu arhitektuurimälestiseks tunnistatud hoone avariiolukorrale. Kahel korral nõuti omanikult kohustuste täitmatajätmise eest sisse sunniraha."
Nüüd on siis omaniku palganud firma Kuukaar tegema ajalooliselt väärtuslikus hoones esmaseid avariitöid: seenetõrje, välisperimeetri konstruktsioonide proteesimine ja stabiliseerimine ning uue katuse paigaldamine. Ehitajad lõpetavad tööd 2011. aasta hilissuvel.
Positiivsetest arengutest saab rääkida ka Kadrioru piiril asuva, aastaid varemetes püsinud Oru Poe kinnistu puhul (Narva mnt 116), mis sai läinud aasta lõpul tondilossist priiks.
Aga samale omanikule, Boris Ivanovile, kuulub teise firma kaudu veel üks haruldane maja paarsada meetrit Narva maanteed pidi kesklinna poole. Narva mnt 80 asub üliarmetus seisus - ühest otsast põlenud, laudadega kinni löödud, sissekukkunud katusega ja mädanenud konstruktsioonidega - kunagine Kadrioru pärl, möödunud sajandi alguse suplussalongi juurde kuulunud nn vannimaja ehk vesiravila. Aastaid avariiolukorras vaevelnud maja oli kunagi Tallinna jõukama kihi sotsiaalse elu keskus, mille verandal tatsasid pärast suplust tähtsad isandad ja patseerisid preilid, näpus portsigar ja käes klaas peent jooki. Kas see üldse korda saab?
