Põhja-korealased sõid nälja tõttu muru ja varblasi
Nelja lapse ema Song Hee-Suk (sünd. 1945) oli patrioot, kes deklameeris Suure Juhi Kim Il-sungi loosungeid alati, kui sai. „Ma elasin Kim Il-sungile ja isamaale. Ma ei mõelnud kunagi teisiti.” Ta kasvas üles õitsvas Chongjini sadamalinnas, millest on järele jäänud ulmefilmilik pooltühi urbanmaastik kõrgete betoonmajade ja kuuerealiste maanteedega, kus jalutavad jalakäijad. Ta oli Töölispartei liige ja abielus parteiliikmega, kes töötas kohalikus raadiojaamas „ajakirjanikuna”. Song oli riidevabriku raamatupidamisosakonna ametnik. Pärast tööd osales ta vabrikus ideoloogilistel treeningutel, kust jõudis tavaliselt koju kell pool üksteist, et hommikul kell seitse uuesti tööle asuda. Reede õhtuti tuli osaleda ka enesekriitika sessioonidel. Tavaliselt rääkis proua Song seal kartusest, et ei tee piisavalt palju tööd. Harva magas ta üle viie tunni. Raskused Põhja-Koreas algasid Nõukogude Liidu lagunemisega, kui odava nafta sisseostmine peatus. Lambipirn kustus esialgu minutiks, siis tundideks. Kuni oli pime päevade viisi. Seejärel oli elektrit paaril tunnil päevas, lõpuks paaril nädalal kuus. Siis ei tulnud kraanist vett. Põhja-Koreas tekkis suur puudus väetisest. Iga pere pidi nädalas koguma ämbritäie inimeste väljaheiteid. Nende eest anti toidukviitungeid. Siis hakkasid vabrikus kangatarned viibima ja töötajatele otsiti asendustegevusi. Mõnikord otsisid naised rannast ja tööstusmaastikelt metallrämpsu, teinekord väetiseks koerajunne. 1991. aastal ütles Songi ülemus, et naistel ei ole enam mõtet tööle tulla… Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist.